Teaduspõhise, metsade säästva majandamisega saab tagada metsade majanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide täitmise
Säästlik metsandus arvestab nelja aspekti – majanduslikku, sotsiaalset, ökoloogilist ja kultuurilist. Säästliku metsanduse all mõeldakse metsade majandamist nii, et on tagatud nende bioloogiline mitmekesisus, tootlikkus, uuenemisvõime, elujõulisus ning potentsiaal, et neid nelja aspekti tagada.
Metsa heaperemehelik kasutamine on üks olulisi ühiskonna arengu tagamise võimalusi. Mitmekesised metsakooslused pakuvad elupaika ja kasvukohta paljudele liikidele. Puit aga on ehitusmaterjal, tööstus- ja tarbeesemete tooraine ning ka taastuvenergiaallikas. Metsadel on asendamatu roll süsinikuringes, nad seovad atmosfäärist süsinikku biomassis ja metsamullas. Puittoodete kasutamine pikendab süsiniku sidumise aega ja puitkütuste kasutamine vähendab vajadust fossiilsete kütuste järele. Lisaks saab metsast marju ja seeni, saunavihta ja kasemahla ning metsavahel jalutamine kosutab tervist.
Tulundusmetsades on eesmärgiks puistu kõrge tootlikkus ja tervislik seisnud ning raietelt saadav kvaliteetne metsamaterjal. Selleks tuleb metsa seisundit jälgida ning seda õigeaegselt korrastada. Kui metsa sanitaarne seisund on mitterahuldav või metsa küpsusvanus pikemat aega ületatud, tekib oht, et omanik ei saa metsa müügist loodetud tulu. Sellises metsas kasvavatel puudel väheneb süsiniku sidumise võime. Nii on eesmärgistatud metsamajandus tulundusmetsades möödapääsmatu ja vajalik.
Alates 1997 a. metsapoliitika heakskiitmisest on Eestis järjepidevalt juurutatud rahvusvaheliselt tunnustatud säästva metsanduse põhimõtteid. Need põhimõtted tuginevad metsade majanduslikele, sotsiaalsetele, kultuurilistele ja ökoloogilistele väärtustele ning riiklikult rakendatakse erinevaid meetmeid säästva metsanduse tagamiseks läbi valdkondlike arengukavade ning seadusandluse (sh metsaseadus). Säästva metsanduse rakendamist ka jälgitakse ja hinnatakse. Säästva metsanduse rakendamise kohta koosttakse põhjalikke ülevaateid. [1]
Säästva metsamajandamise sertifikaadid
Ülemaailmselt muutub puidu päritolu ja metsade jätkusuutliku majandamise tõendamine järjest tähtsamaks. Paljudele puittoodetele on võimalik ostja leida vaid juhul, kui nende valmistamiseks kasutatud puidu kohta on ette näidata säästva metsamajandamise sertifikaat.
Kuigi Eesti õigusruum on piisav tagamaks metsade säästvat majandamist, on üha enam populaarsemaks saamas metsade ja metsade majandamise sertifitseerimine.
Metsamajandaja sertifikaat on metsamajandajale antud kinnitus, mis tõendab, et ta järgib metsade majandamisel säästva metsamajandamise põhimõtteid. Sertifikaadi olemasolu tõendab, et metsamajandaja tegevus vastab kehtestatud standardile, sealjuures auditeeritakse sertifikaadiomanikku korduvalt. Maailmas on levinud mitmed erinevad sertifitseerimissüsteemid, Eestis on nendest peamised FSC® ja PEFC. Mõlemad on laialt tunnustatud ülemaailmsed säästliku metsamajandamise hindamise süsteemid, milles sätestatud nõuetele vastamine annab kinnitust sellest, et metsa majandatakse ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatult. Eesti riigimets on mõlema süsteemi kaudu sertifitseeritud. Erametsades on sertifitseerimine mõnevõrra tagasihoidlikum, kuid üha rohkem leviv. 2018. aasta lõpu seisuga oli erametsas PEFC-serditud metsamaa pindala ligikaudu 240 000 ha, FSC-sertifikaadiga oli kaetud ligikaudu 125 000 ha [2]. 2020. aasta seisuga on vastavad numbrid suurenenud PEFC puhul 260 000 ha ning FSC puhul 160 000 ha-ni [3], mis tähendab, et täiendavalt säästvust tõestavat metsa majandamise sertifikaati omab umbes kolmandik Eesti erametsamaadest.
__________________________________________________
[1] https://foresteurope.org/wp-content/uploads/2016/08/SoEF_2020.pdf
[2] https://www.eramets.ee/metsandusuudised/sertifi-kaat-laiendab-puidu-turustamisvoimalusi/