Transpordi mõjud elurikkusele

Transport annab 24% globaalsest kütuste põletamisega seotud CO2 heitest

 

Rahvastiku kasv, kaupade ja energiakandjate tarbimise suurenemine ning urbaniseerumine loovad juurde täiendavat transpordivajadust. See aga omakorda nõuab maad, mis võetakse enamasti looduselt.

 

Teed ja raudteed, aga ka laevaliinid takistavad loomade liikumist ja taimede levikut. Uut transpordikoridori tuleks seetõttu planeerida nii, et see võimalikult vähe loodusalasid läbiks ja killustaks. Transporditrasside lausalise tarastamise asemel võiks rakendada alternatiivseid lahendusi nagu ökoduktid. 

Autor: Jaanus Remm
3000 KOKKUPÕRGET AASTAS. Maanteede äärsed rohumaad ja metsatukad on metskitsede elupaik, kuid tiheda liiklusega tee takistab loomade vaba liikumist. Autor: Jaanus Remm

 

Kütuste põlemisest ja lekkimisest satuvad keskkonda saasteained, mis võivad ökosüsteeme kahjustada. Näiteks naftareostus võib kahjustada merelinde ja muud mere-elustikku: õliga määrdunud sulestik kaotab soojapidavust, samas kui sulestiku puhastamise käigus satub õli looma seedeelendkonda. Naftareostuse vältimiseks on võetud kasutusele kahekordse põhjaga tankerid ja paksu seinaga mahutid. Paraku on võimaliku naftareostuse tõrjeks riikidel erinev valmisolek, mistõttu on reostusõnnetuse korral tegutsemiseks ja keskkonnakahju hüvitamiseks loodud Rahvusvaheline Naftareostusfond. Taasiseseisvunud Eesti suurim keskkonnakatastroof toimus 2000. aastal, mil Malta tankerilt Alambra lekkis Muugal merre ligikaudu 300 tonni naftat.

 

Elurikkust kahjustab ka transpordist tekkiv müra – isastel loomadel on keeruline müras end emastele reklaamida ja territooriumi tähistada, kiskjatel aga saaklooma märgata. Mürareostust vähendavad spetsiaalsed barjäärid (müratõkkeseinad), mida rajatakse maanteede, raudteede ja lennuväljade äärde. Kuigi Euroopas on ühe lennuki tekitatud müra vähenenud 30 aastaga ligikaudu 75%, on lennuliikluse kasvu tõttu lennundusmüra tasemed paljudes kohtades endiselt kõrged. Lennundusest lähtuva müra üheks leevendavaks meetmeks on lennukoridoride ühendamine maanteekoridoridega, kus on niigi palju müra.

 

Teede ja raudteede tammid ning nendega seotud kuivendussüsteemid muudavad vete liikumisi, tekitades nii kuivendus- kui ka üleujutusefekte. Kõige tundlikumad on nende suhtes sood. Projekteerimisel tuleb seega jälgida, et tee ei mõjutaks märgala veerežiimi.

 

Globaliseerumine on viinud maailma võõrliikide invasiooni ulatuse ja mitmekesisuse uude faasi [1]. Viimase 70 aasta tehnilised ja logistilised arengud on loonud reisijatele ning kaupadele tohutult uusi mere-, maa- ja õhuteid, mida mööda võõrliigid levivad. Kõige rohkem on see kahjustanud ja ohustab ökosüsteeme saartel.

 

Transpordisektor on oluline kasvuhoonegaaside emiteerija. Transport annab 24% globaalsest kütuste põletamisega seotud CO2 heitest [2], millest omakorda 74% tuleb maanteetranspordist. Euroopa Liidu üheks olulisimaks eesmärgiks on madalaheiteline mobiilsus, mis tähendab inimeste ja kaupade vedu vähese keskkonnareostusega. Poliitika peamisteks elementideks on transpordisüsteemide suurem efektiivsus ning alternatiivsed transpordi energiakandjad nagu biokütused, elekter, vesinik ja taastuvad sünteetilised kütused.

 

Milline on säästev transpordiviis? Hästi korraldatud ühistransport säästab kütust ja ruumi ning on võrreldes isiklike sõidukitega turvalisem [3]. Teised keskkonnasõbralikud valikud on jalgratas ja kõik inimjõul töötavad sõidukid, ka loomade jõul töötav transport. Kõige rohelisem valik on jalgsikäimine.

 

Vaata ka: Rohetaristu objektid

 

 

Viimati muudetud: 08.07.2022

 

 

__________________________________________________

[1] P. E. Hulme. Trade, transport and trouble: managing invasive species pathways in an era of globalization. Journal of Applied Ecology, 2009, 46: 10–18.

[2] IEA, CO2 emissions from fuel combustion 2019 highlights . Paris: International Energy Agency, 2015.

[3] Making transit work. Committee for an International Comparison of National Policies and Expectations Affecting Public Transit. Special report 257. Transportation Research Board. National Research Council. National Academy Press: Washington, D.C., 2001.