Elurikkust toetav ruumiline planeerimine
Ökosüsteemid pakuvad inimestele erinevaid teenuseid, varustades meid näiteks toidu, puhta õhu, vee ning meeldiva ja tervisliku keskkonnaga. Erinevates paikades ökosüsteemiteenuste pakkumise ulatus varieerub. Koondumisaladel ehk n-ö kuumades punktides on ökosüsteemiteenuste pakkumise potentsiaal ja/või tundlikkus häiringute suhtes kõrge ning need paigad võivad vajada säilimiseks või taastumiseks eraldi meetmeid. Seda saab teha eesmärgipärase ruumilise planeerimisega, milles on oma koht nii inimese kui ka ülejäänud elurikkuse vajadustel – näiteks liikumisteed elupaikade ja toitumiskohtade vahel.
Arusaam ökosüsteemidega arvestavast ruumilisest planeerimisest võib pärineda 18. sajandist. Stephen Halesi, kes oli Inglise vaimulik, avastas muuhulgas, et metsad tagavad vihma [1]. Tema uurimistööst innustus parlamendisaadik Soame Jenyns, kes suutis 1776. aastal veenda ka teisi saadikuid metsa vajalikkuses [2]. Tobago saarele loodi vihmametsa kaitseala eesmärgiga meelitada vihma naabruses paiknevatele viljakatele maadele [3]. Kaitsealast välja jääv saar jagati uusmaasaajatele.
Elurikkuse mõiste (biological diversity) peamine tutvustaja 1980. aastal ja hilisem elurikkuse kaitse eestvedaja oli Thomas Lovejoy [4], kelle eestvedamisel peeti 1978. aastal esimene rahvusvaheline looduskaitsebioloogia teaduskonverents (The First International Conference on Research in Conservation Biology). 1992. aastaks olid enamus maailma riike haaratud elurikkuse kaitsmisesse, ühinedes bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga (Convention on Biological Diversity) ja algatades elurikkuse tegevuskavad.
Elurikkusega arvestamiseks ruumilises planeerimises viiakse tänapäeval planeerimisprotsessiga paralleelselt läbi keskkonnamõju hindamine. Selle eesmärgiks on tagada, et taristu arendus või muu ettevõtmine viidaks läbi võimalikult keskkonnasõbralikul viisil ning loodav taristu ei avaldaks keskkonnale kahjulikku mõju. Elurikkuse kaitseks on Eestis planeeritud looduslikke ja loodusväärtuslikke alasid ühendav rohevõrgustik. Selles on elurikkuse koondumiskohad ehk tugialad rohekoridoridega ühendatud tervikuks, mis moodustavad elupaikade ja liikumisteede võrgu. Rohevõrgustiku ülesanne on tagada tasakaal inimese poolt kujundatud keskkonna ja looduse vahel.
Kui ruumilises planeerimises jätta elurikkusega arvestamata, võib liigiline vaesumine tuua kaasa tõsiseid tagajärgi ökosüsteemide toimimisele ja inimühiskonna jätkusuutlikkusele.
Loe lisaks
Tekst: Kristjan Piirimäe
Toimetamine: Sigrid Ots, Reigo Roasto
____________________________________________________________________________
[1] S. Hales. Vegetable statics: Or, An Account of some Statica! Experiments on the SAP in vegetables: Being an essay towards a Natural History of Vegetation. London: W. & J. Unnys & T. Woodward, 1727.
[2] S. Jenyns. The works of Soame Jenyns. Volume 1. London, 1790.
[3] C. Rooks, G. Barclay. Natural history of Trinidad and Tobago. B.R. Reid (toim) Caribbean Heritage, 2012.
[4] T. Lovejoy. Biological diversity. H. Newbold (toim), Life stories, 2000.