Juhul kui toormena kasutatakse kaldaroogu, heina või võõrliike, on biokütuste sektor sageli kasuks maastikele ja elurikkusele
Transpordis kasutatakse suurel hulgal fossiilkütuseid, mille põletamine toob aga kaasa tõsiseid tervise- ja keskkonnaohte. Seetõttu on ülemaailmselt kehtestatud regulatsioonid, et vähendada nii fossiilkütuste osakaalu transpordisektoris kui nende keskkonnamõju [1]. Näiteks näeb Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv ette, et aastaks 2030 on transpordisektoris taastuvenergia osakaal vähemalt 14% [2].
Üheks võimaluseks fossiilkütuste tarbimise vähendamisel on biokütuste kasutamine. Biokütused on transpordisektoris kasutatavad bioloogilist päritolu kütused, mis on toodetud biomassist (nt rohust, puidust, vetikatest või metsajääkidest). [1] Tavalisimad transpordi biokütused on biodiisel ja bioetanool.
Turul müüdavate biokütuste tootmiseks kasutatakse:
- toidu- ja söödakultuure (I põlvkonna biokütused) – näiteks raps, rüps, päevalill, teravili, mais, suhkrupeet;
- toiduks mittekasutatavaid jääkmaterjale (II põlvkonna biokütused) – näiteks põhk, metsajäätmed, toidujäätmed; [1]
Biokütuste kasutamine võib tekitada tõsiseid keskkonnaprobleeme. Esimese põlvkonna biokütused konkureerivad meie toidulauga, kasutades toidu kasvatamiseks sobivaid põllumajandusmaid ja toidu- ning söödakultuure [1]. Lisaks laiendatakse energiakultuuride all olevaid põllumaid enamasti looduslike ökosüsteemide arvelt. Näiteks Indoneesias muudeti aastatel 1996 kuni 2006 palmiõliistandusteks ligikaudu 38 000 ruutkilomeetrit metsa [3]. Puistu asendamine suhkruroo-, palmiõli- või rapsipõlluga põhjustab mulla erosiooni, kasvuhoonegaaside heidet, elupaikade ning elurikkuse kadu.
Juhul kui toormena kasutatakse aga kaldaroogu, heina või võõrliike, on biokütuste sektor sageli kasuks maastikele (kinnikasvanud maastikud avatakse) ja elurikkusele (kohalikke liike ohustavad võõrliigid hävitatakse). Kui biokütus on toodetud säästvalt ning ei põhjusta kaudset maakasutuse muutust, on tegemist ühe jätkusuutlikuima lahendusega, et vähendada kasvuhoonegaaside ja välisõhu saasteainete heitkoguseid transpordisektoris. Vältimaks eetilisi- ja keskkonnaprobleeme, mida põhjustab esimese põlvkonna biokütuste kasutamine, tuleks seega eelistada teise põlvkonna biokütuseid, mille puhul ei teki jäätmete, jääkide ja toiduks mittekasutatava biomassi kasutamisel konkurentsi toiduainetööstusega. Arvestades Eestis leiduvat suurt metsaressurssi ning teraviljajäätmete hulka, on Eestis soodsad tingimused teise põlvkonna biokütuste tootmiseks vajaliku tehnoloogia juurutamiseks [4].
Globaalsest maanteetranspordist moodustasid biokütused 2020. aastal 4,5% [5]. Võrreldes nafta- ja maagaasipõhiste kütustega võib biokütuste kasutamine vähendada kasvuhoonegaaside heidet, kuid selle eelduseks on, et tootmisprotsessis ei kulu rohkem fossiilenergiat kui biokütus asendab. Rahvusvahelise Energiaagentuuri eesmärgiks on katta biokütustega 2050. aastaks enam kui veerand maailma transpordikütuste vajadusest [6].
Viimati muudetud: 08.07.2022
___________________________________________________________________________
[1] L. M. D. R. Meneses. Biokütused, Eesti avastamata kuld. Sirp. 2020.
[3] R. Bailey. Bio-fuelling poverty: why the EU renewable-fuel target may be disastrous for poor people. Oxfam International. Oxford, 2007
[4] S. Štõkov.Keskkonnamõju transpordi biokütuste tootmisel Eestis. Tallinn. 2016.
[5] BIOFUELS IN THE ROAD TRANSPORT SECTOR. 2022
[6] Technology Roadmap - Biofuels for Transport. IEA, Paris, 2011.