Võrreldes fossiilsete energiakandjatega biomassi kasutamisel täiendavat kogust süsinikdioksiidi atmosfääri ei emiteerita

Bioenergiat saadakse orgaanilisest ainest tahke, vedela või gaasilise kütuse põletamise teel. Enamus bioenergiast saadakse erinevate puitkütuste (puiduhake, pelletid, halupuud jt), vähem rohtse biomassi (hein, põhk, pilliroog), biogaasi, biodiisli või bioetanooli kasutamise kaudu. Bioenergia kasutamise peamisteks eelisteks on selle taastuvus, kohalik päritolu ja sellega seotud varustuskindlus ning juhitav kasutamine.

Bioenergeetika on oluline osa biomajandusest (ka ringmajandusest), kus ressursse kasutatakse tõhusalt ja võimalusel korduvalt. Alles kasumlikuma kasutusalternatiivi puudumisel kasutatakse bioloogilist päritolu ressurssi taastuvenergia tootmiseks. [1]  Bioenergia tootmiseks vajaliku biomassi keskkonda arvestav varumine (nt koht, maht ja viisid) on Eestis reguleeritud looduskaitse- ja metsaseadusega. 

Võrreldes fossiilsete energiakandjatega biomassi kasutamisel täiendavat kogust süsinikdioksiidi atmosfääri ei emiteerita. Näiteks seovad taimed kasvamise käigus atmosfäärist süsinikku, mis fotosünteesi järgselt akumuleerub biomassis. Põlemise käigus see biomassis seotud süsinik vabaneb ning seotakse kasvamise käigus uuesti. Kuigi madalama kütteväärtuse tõttu eraldub biomassi põlemisel sama koguse energia saamiseks atmosfääri rohkem CO₂ kui fossiilse kütuse põlemise korral, on biomassist vabanev süsinik selline, mis veel aastaid kuni aastakümneid tagasi oli atmosfääris ning mis puu kasvamisel biomassi seoti. See tähendab, et biomassi kasutamisel toimiv süsinikuringe on võrdlemisi lühiajaline, eriti võrreldes fossiilsete kütustega. Seetõttu ei saa pikas perspektiivis fossiilsete kütuste põletamisega kaasnev uute ja täiendavate koguste CO₂ ringlusse toomine olla lahenduseks, kuna see on kliimamuutuste põhjuseks. Biomassi ja selles seotud süsinikku pole võimalik pikaajaliselt säilitada ning CO₂ heite seisukohast suhteliselt samaväärseteks alternatiivideks on selle kasutamine energia saamiseks või kõdunemine. [2]

Bio-ringmajanduse täielikuks toimimiseks (jäätmete tekke minimeerimine ja taaskasutus) süsteemne lahendus tekkiva tuha keskkonnasõbralikuks kasutamiseks siiski veel puudub. Ka biokütuste ehk transpordis kasutatavate kütustega on seotud rida lahendamist vajavaid väljakutseid: 

• vihmametsade ulatuslik asendamine õli monokultuuridega, nt õlipalmiistantustega; 
• I põlvkonna bioetanooli ja biodiisli tootmise osaline konkureerimine toiduainete tootmisega; 
• I põlvkonna biokütuste kehvemad omadused võrreldes fossiilsete kütustega;
• II põlvkonna kütuste kallidus võrreldes fossiilsete kütustega. 

Samuti ei ole bioetanool ja -diisel arvestataval määral kasutatavad kaugküttel või elektritootmisel. [3]

Kokkuvõttes kasutatakse pidevalt kasvavat biomassi ja sellest saadavaid tooteid erinevate vajaduste rahuldamiseks. Bioenergia ei suuda katta kogu energiavajadust, kuid pakub kasulikku ja süsinikuneutraalset ressursi- ja jäätmekäitluse võimalust. Bioenergia tootmine on seega madala süsinikuheitega majanduse bioressursi kasulike kasutustsüklite viimane või alternatiivide puudumisel peamine kasutusaste. 

__________________________________________________________________________________

[1] Vahearuanne Eesti biomajanduse ressursside hetkeseisu analüüs 6 väärtusahela põhjal

[2] Anger-Kraavi, A., Pärt, E. jt. Mets ja kliimamuutused. Raport. University of Cambridge. Keskkonnaministeerium.

[3] Niidu, A. 2020. Ettekanne: tulevikukütused