Ökoduktid ja rohesillad kavandatakse kohtadesse, kus on suurem autode ja loomade kokkupõrgete oht või paikadesse, kus asuvad loomade liikumiskoridorid

 

Rohetaristu ehk roheline infrastruktuur on looduslikke ja poollooduslikke alasid ja muid keskkonnaelemente ühendav strateegiliselt kavandatud ning ruumiliselt, funktsionaalselt ja ökoloogiliselt siduv võrgustik, mille eesmärgiks on looduse hüvede säilitamine ja kliimamuutuste mõju leevendamine. Selle osadeks olevad alad on väga mitmekesised, ulatudes kaitsealadest ja linnametsadest majakatustel olevate aedadeni. Rohetaristu kandvaks elemendiks on rohevõrgustik (roheline võrgustik). Rohevõrgustiku toimimist takistavate taristuelementide (nt raudteed, maanteed, paisud) rajamise korral tuleb ette näha meetmed takistavate mõjude leevendamiseks. Sellised ökosüsteemide elustikku ja looduse hüvesid toetavad tehnilised rajatised (ökoduktid, rohekatused, roheseinad jne) on samuti rohetaristu osadeks. [1]

 

Maanteed ja raudteed jagavad looduslikud elupaigad väiksemateks isoleeritud aladeks ja neile jäävad liikide asurkonnad ei pruugi pikemas ajaskaalas elujõulised olla. Killustunud elupaikade vahel liikuv loomastik kujutab aga ohtu liiklejale. Nendel põhjustel rajatakse teekoridoride äärde loomade liikumist takistavaid tarasid ja tarastatud aladele loomapääse. [2] 

 

Rohesild on sild, mis on rajatud tee või muu kunstliku tõkke ületamiseks eelkõige mingi kindla loomaliigi või –rühma jaoks. Ökodukt on laiem sild, mis ühendab ökosüsteeme ehk hõlmab lisaks loomade läbipääsule ka taimkatet. Selle keskosa peab olema minimaalselt 50 meetrit, soovitavalt aga vähemalt 80 meetrit lai [2].  Nii ökoduktid kui ka rohesillad toetavad elupaikade terviklikkust ning aitavad vältida sõidukite kokkupõrkeid loomadega.

 

Ökoduktid ja rohesillad kavandatakse kohtadesse, kus on suurem autode ja loomade kokkupõrgete oht või paikadesse, kus asuvad loomade liikumiskoridorid. Kohavalikul arvestatakse liikluskoormuse, kaitsealade, rohevõrgustike ning teiste ökoduktidega. Ökoduktiga seotud rohetaristukoridoris ei tohiks toimuda sellist inimtegevust, mis muudaks oluliselt maastikupilti (karjääride rajamine, lageraie, hoonete ehitamine) [2]. 

 

 

Ulukitunnel on poolümara või nelinurkse ristlõikega tunnelikujuline läbipääs, mis rajatakse tee alla kindla sihtliigi või liigirühma vajadusi silmas pidades. Eristada võib nii suuruluki-, väikeuluki- kui konnatunneleid. Ulukitunnelite kõrval toimivad väikeloomadele ja kahepaiksetele läbipääsuna ka nn kuivad truubid, mis paigaldatakse reeglina vett juhtiva truupi kõrvale veidi kõrgemale. [3]

 

Eestis on 2020. aasta kevade seisuga rajatud või ehitamisel kokku neli ökodukti, üks suurulukitunnel, üksteist väikeulukitunnelit ja mõned konnatunnelid. Rail Baltica raudtee Eesti lõigule on kavandatud 24 rohesilda [4].

 

Kallasrada on tavaliselt mõeldud inimestele veekogu kasutamiseks, kuid neid võidakse jätta või rajada ka loomadele sildade alla või truupidesse. Kallasrada võimaldab loomal turvaliselt tee alt läbi pääseda. 

 

Eesti jõgedel on üle tuhande paisu, millest ligi 75% on kaladele ületamatud. Paisud lõikavad läbi kalade rändeteed ja takistavad pääsu kunagistele kudealadele. Kalapääsud on rajatised jõgedel, mis võimaldavad kaladel läbida looduslikke või tehislikke tõkkeid (paise). Kalapääsud võib nende ehituselt jagada kaheks: looduslähedased kalapääsud (tehiskosk, tehiskärestik, möödaviikpääs, kalaramp) ja tarindpääsud (kalatrepp, kalatõstuk jne) [5].

 

Kompensatsiooniala ehk ökotsoon on intesiivse kasutusega alade vahel paiknev ökoloogiliselt tasakaalustav ala. Selleks võib olla näiteks kraavikaldal paiknev puistu, põlluserva jäetav rohumaariba või linnaäärne parkmets.

 

Rohekatus ehk haljaskatus võimaldab tehiskeskkonnas taastada kaotatud rohelust. Katusehaljastus parandab linnaõhu ja sademevee kvaliteeti, toimib väärtusliku maastikuelemendina, puhverdab üleujutusriske ja koormust kanalisatsioonile. Eestis näeme rohekatuseid enamasti katmas kämpinguid, saunu ja teisi abihooneid, millest enamik on mätaskatused. Torontos läbi viidud uuringus [6] soovitatakse disainida rohekatus selliselt, et see kataks vähemalt 75% katusepinnast ja kalle oleks ligi 2%. Kasvupinnase soovitatav paksus võiks olla vähemalt 150 mm, kuid nõrkade tugistruktuuride korral piisab ka 75 mm paksusest mullakihist.

 

Vaata ka: Transpordi mõjud elurikkusele

 

 

Viimati muudetud: 08.07.2022

 

 

__________________________________________

[1] Rohevõrgustiku planeerimisjuhend. 2018. Tallinn: Keskkonnaagentuur

[2] Lauri Klein. Eesti saab varsti teid ületavaid ökodukte juurde. Sinu mets 9/2017. http://www.rewild.ee/media/Klein_2017_8koduktid.pdf

[3] OÜ Rewild. Ulukiohtlikud teelõigud. 2018. 

[4] Kristjan Kaunissaare. Rail Baltica müüdid ehk hirmul on suured silmad. https://rbestonia.ee/uudis/rail-baltica-muudid-ehk-hirmul-on-suured-silmad/

[5] Kalapääsud. Kalapeedia.  https://www.kalapeedia.ee/4673.html?q=kalap%C3%A4%C3%A4sud&qf=3

[6] Report on the environmental benefits and costs of green roof technology for the city of Toronto. Toronto, Ryerson University, 2005