Põlevkivi ehk kukersiit on Eesti tähtsaim maavara, mis on olnud 1924. aastast peamine elektrienergia, aga ka keskkonnaprobleemide allikas
Põlevkivitööstus on ligi sajandi kestel oluliselt mõjutanud Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikku ja looduskeskkonna seisundit [1]. Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise ning põlevkivienergeetikaga kaasnevate tegevuste tõttu on Ida-Virumaal muutunud maastikud, mullad, taimkate ja veerežiim; õhu-, pinnase-, pinna- ja põhjavee reostus on olulist mõju avaldanud metsa-, soo- ja veeökosüsteemidele. Paljud põlevkivitööstuse põhjustatud survetegurid pärinevad aastakümnete tagant, kuid nende mõju keskkonnaseisundile ulatub tänapäeva [1].
Eesti põlevkivimaardla kogupindala on 2070 km2, kaevandatud ala pindala Ida-Virumaal on üle 440 km2. Kaevandatud alast ca 290 km2 on allmaakaevandatud ja ca 150 km2 on kaevandatud karjääriviisil. Kaevandatud alast ca 140 km2 on kaevandamine lõpetatud. Eesti põlevkivimaardla kaevandamata aladel on kaitstavaid alasid üle kahe korra enam kui Eestis keskmisel, mis osutab piirkonnas aina tugevnenud konfliktile looduskaitse ja uute kaevandusalade hõive vahel. Eesti põlevkivimaardla pindalast moodustavad kaitstavad alad 29%, seejuures seni kaevandamata alast 38%.
Põlevkivimaardlaga on seotud 4000 km2 suurune pinnavee valgala, mis moodustab 9% Eesti maismaa pindalast. Seni kaevandatud ja praegu kaevandatav ala on seotud 2500 km2 pinnavee valgalaga. Põlevkivitööstusest mõjutatud pinnaveekogumid on valdavalt kesises või halvas seisundis [1]. Põlevkivi kaevandamiseks tuleb karjäärides ja kaevandustes põhjaveetaset alandada ning kaevandamist segav vesi mujale juhtida. Sel eesmärgil on rajatud kümneid kraave ja settebasseine ning muudetud mitme jõe sänge. Kuna veekõrvalduseks kasutatakse mitmeid looduslikke veekogusid, siis on muutunud ka nende vee koostis. Nimelt sisaldab allmaakaevandustest väljapumbatud vesi suures koguses sulfaate ja lubjarikast heljumit. Suurem osa heljumist ja mõnevõrra ka sulfaate jääb settebasseinidesse, kuid veekogudesse jõudev vesi on endiselt vesinikkarbonaatide ja sulfaatiderikas. Hapnikurikkas vees sulfaadid veeökosüsteemile mõju ei avalda, kuid veekogudesse suunatud kaevandusvesi võib elustikule ohtlikuks muutuda, kui selles sisalduvad sulfaadid jäävad seisva veega hapnikuvaestesse tingimustesse. Sellisel juhul võib sulfaatidest tekkida divesiniksulfid (H2S), mis on happelises vees vee-elustikule ohtlikult mürgine. Kui settebasseinid ei toimi piisavalt efektiivselt võib veeökosüsteeme negatiivselt mõjutada ka veega kaasas kantav ja veekogude põhja settiv hõljum, mis katab looduslikud põhjaelupaigad lubisettega. [2]
Aastakümneid on Estonia ja varem ka Viru kaevandustest väljapumbatud vesi juhitud läbi kuue Kurtna järvestiku järve. Järvestiku ahelas esimesel kohal oleva Nõmmejärve setetesse on selle tulemusena kogunenud märkimisväärsetes kogustes sulfaate ning järve kõrvalisemate soppide sete lõhnab mädamuna järele, mis on H2Si eraldumise indikaatoriks. Seni ei ole see elustikule ohtlikuks saanud, sest järvest toimub endiselt kaevandusvee läbivool, mis lisaks ebasoovitavate ainete edasikandmisele sisaldab ka hapnikku, mis takistab sulfaatide muundumist ning hoiab ka vee karedana. Paradoksaalsel kombel võib järvele ohtlikuks saada hoopis kaevandusvee sissejuhtimise lõpetamine, kuna seetõttu veevahetus väheneks ning suureneb tõenäosus hapnikupuuduse tekkeks. [2]
Langenud põhjaveetaseme mõju võib märgata aga Kurtna järvestiku idaosa järvedes. Seni on enim mõjutatud olnud Liiv- ka Kihljärv. Põlevkivi- ja turbakaevandamise koosmõjul on Liivjärve veetase langenud enam kui kolm meetrit. Selle tulemusena on läbipaistva veega vähetoitelisest järvest saanud tumedaveeline suurenenud toitelisusega järv, mistõttu on oluliselt vaesunud järve suurtaimestik (sh on kadunud II kategooria kaitsealune liik järv-lahnarohi). Kihljärv on aga viimase kümne aasta jooksul sisuliselt kuivanud ja muutunud madalsooks. [3]
Looduslikuna säilinud sookooslusi mõjutab põlevkivi kaevandamine enim Selisoo idaküljel, kus on täheldatud sooveetaseme langust seoses Estonia kaevanduse lähenemisega. Kui esialgu plaaniti kaevandusega liikuda ka soo alla, eeldusega, et soole kaevandustegevus mõju ei avalda, siis uuringute põhjal jõuti tõdemusele, et negatiivset mõju ei saa välistada [4] ning sellest mõttest loobuti.
Põlevkivielektrijaamade läheduses asuvaid rabakooslusi on varasemal ajal oluliselt mõjutanud ka põlevkivi põletamisel tekkiva lendtuha põhjustatud aluseline õhusaaste. Selle tulemusena muutusid mitmed looduslikult happelised rabakooslused aluselisemateks, turbasamblad hävisid ning taimestikku lisandusid pigem Lääne-Eesti lubjatoitelistele madalsoodele iseloomulikud liigid (nt porss, sookask, soo-neiuvaip, harilik võipätakas). Pärast tuhaeemaldusfiltrite paigaldamist elektrijaamade korstnatele ning nende efektiivsuse pidevat parandamist on aluselise õhusaaste probleem leevenemas ning turbasammaldega rabakooslused taastumas. [5]
Ühed märgatavamatest allmaakaevandamisega kaasnevatest mõjudest on veel ka maapinna langatused. Allmaakaevandamisest põhjustatud maapinna langatustega ala pindala on üle 100 km2. Maapinna vajumine 0,5-1,2 m on toimunud eeskätt aastakümneid tagasi kaevandatud aladel. Maapinna vajumised põhjustavad sulglohke ja vannikujulisi suletud reljeefi elemente, mille põhjas võivad tekkida liigniisked alad ja vajadus täiendavate maaparandussüsteemide rajamiseks. Praegu jäetakse kamberkaevandamisel nn igavesed tugitervikud, mille juures põlevkivikaod on küll suuremad, kuid keskkonnamõju oluliselt väiksem.
Põlevkivi kasutamisel tekkivate jäätmete ladestamiseks on rajatud põlevkivituha- ja poolkoksiladestud, mille kogupindala on 21,5 km2. Üheksa aheraineladestut on aastakümneid tagasi põlenud ning neis esineb reostatud pinnast, millest kanduvad veekeskkonda ja välisõhku ohtlikud ained.
Pealmaakaevandamisel hävib olemasolev loodusmaastik ning väheneb liigiline mitmekesisus. Kaevandamise lõppedes jääb alles vaesunud mullakvaliteediga ja muutunud maastik, mis mõjutab negatiivselt elurikkust. Kaevandamisel tekkinud maastik ei pruugi enam olla sobilik seal elanud liikidele, kuid võib olla sobivaks elupaigaks uutele liikidele. Peale kaevandamist tuleb karjäärid korrastada - karjäärides, kus enne kaevandamist olid valdavalt metsamaad, on korrastatud maa enamasti samuti metsamaa. Põllumaaks taastamise kogemus on väike – seni on põllumaaks kujundatud vaid 1% taastatud aladest. Lisaks on levinud viis kujundada karjäärist veekogu, mille ümbrus pakub elupaiku looma- ja linnuliikidele.
Põlevkivienergeetika on ülekaalukalt ka Eesti suurim kasvuhoonegaaside heite allikas – 2019. aastal andis põlevkivienergeetika ligi 66% Eesti CO₂ [6] ja ühtlasi õhuheitmetest üldse, kus 60% SO₂ heitkogusest [7] pärines samuti põlevkivienergeetikast.
Aastatel 2017–2019 vähenes põlevkivi kaevandamine ligikaudu 40% ja 2019. aastal CO₂ ja SO₂ heide ligikaudu 50%. Eesti liigub madala süsinikuheitega majanduse suunas.
______________________________________________________________________________
[1] Metsur, M., Tamm, I. 2014. Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne. Tallinn.
[2] Terasmaa, J. jt. 2018. Projekti "Nõmmejärve enesereostuse uuring" aruanne.
[3] Projekti hüdrogeoloogilise ja limnoloogilise uuringu läbiviimine koos loodusdirektiivi järvedele lubatava veetaseme kõikumise vahemiku määramisega Kurtna maastikukaitsealal. Lõpparuanne. 2019.
[4] Kalm, V. 2012. Ratva raba hüdrogeoloogilised uuringud ja Selisoo seiresüsteemi rajamine. Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut. Tartu.
[5] Paal jt. 2007. Õhusaaste mõjust Puhatu looduskaitseala ja Agusalu ning Kurtna maastikukaitseala soodele.