Eesti jõed on võrdlemisi väikse hüdroenergilise potentsiaaliga ja sellest suur osa on juba kasutusel

Hüdroelektrijaamas moondatakse jõe langeva või voolava vee liikumisenergia elektrivooluks. Hüdroenergiat peetakse n-ö roheliseks energiaks, sest sellega välditakse fossiilkütuste tarbimist ja vooluvesi ise on taastuv energiaallikas. Siiski on hürdoenergiaga seotud ka tõsised probleemid.

Eelkõige on probleemide põhjuseks mitte hüdroenergia ise, vaid viis, kuidas seda saadakse. Elektrijaama töös hoidmiseks on vaja teatud kogust vett. Jõe vooluhulk võib aastas erineda aga isegi kümme või enam korda, mistõttu hüdroelektrijaama toimimiseks on vajalik vee paisutamine ja kogumine, et tagada vee olemasolu ka veevaestel perioodidel ja pikendada suurvee mõju. See omakorda tingib veevoolu kõikumised, mis veevaestel perioodidel võivad paisjärvest allavoolu jäävad alad mõneks ajaks kuivaks jätta. Sellega kaasneb jõeliste elupaikade ja liikide hukk, kuna kuivale jäänud jõesängis ei ole piisavalt vett.

Paisjärved võtavad enda alla suure maa-ala. Näiteks hüdroelektrijaama jaoks rajatud Narva veehoidla pindalaga 191 km² on Eesti suuruselt kolmas järv. Erinevalt looduslikest veekogudest toimub veehoidlate põhjas sageli pinnase lagunemine ja kasvuhoonegaaside teke. Suureks probleemiks on ka paisjärvedesse kogunev muda ja setted, mida tuleks regulaarselt eemaldada, kuid see tegevus on väga kulukas. Paisude avamisel või purunemisel, mida samuti üsna tihti ette tuleb, kandub muda ja settekiht allavoolu, mattes enda alla suured alad. See omakorda võib oluliselt kahjustada jões elavaid liike, või hävib seetõttu kogu elupaik või jõelised liigid.

Hüdroelektrijaama pais tükeldab tihti jõge, takistades kalaliikide liikumist [1]. Lõhe, meriforell, vimb ja jõesilm ei tarvitse pääseda merest jõkke kudema, ka teistel kalaliikidel on sigimiseks, toitumiseks, varjumiseks, talvitumiseks ja muudel otstarvetel vaja mööda jõge rännata, mida pais takistab. Näiteks Venemaale kuuluva Narva hüdroelektrijaama tõttu on Peipsi järve ja selle vesikonna kalastik merest isoleeritud. Teise näitena võib tuua Eesti suurima Linnamäe hüdroelektrijaama, mis takistab kalade rännet mere ja Jägala jõe vahel. Mitme paisu vahele jääv jõelõik muudetakse aga suletud elupaigaks, kus võib toimuda lähiristumissurutis ning sellest tulenev geneetiline närbumine, mis põhjustab geneetilise materjali nõrgenemist ning liikide väljasuremist.

Hüdroelektrijaamad ehitatakse enamasti kärestikulistele jõelõikudele, mis seeläbi kaotavad oma kvaliteedi ja sobivuse kaladele. Meriforell ja lõhe eelistavad just selliseid kiirevoolulisi ja kiviseid jõelõike, mis tihti jäävad hüdroelektrijaamade puhul paisjärve alla.

Eesti jõed on võrdlemisi väikse hüdroenergeetilise potentsiaaliga ja sellest suur osa on juba kasutusel. Seetõttu ei saa hüdroenergia Eesti jaoks olla lahendus kasvavale elektrinõudlusele. Küll aga võib voolav vesi energiadefitsiiti oluliselt leevendada mägisemates maades, näiteks Kanadas ja Kesk-Aafrika riikides.

Lisaks jõgede voolule arendatakse tänapäeval ookeanirandade loodete (tõusu ja mõõna) ning lainete energia rakendamist elektri tootmiseks. Läänemere väiksed looded ja lained niisuguseid investeeringuid aga ei meelita.

Viimati muudetud: 10.03.2021

Tekst: Kristjan Piirimäe

 Toimetanud: Sigrid Ots, Reigo Roasto, Tanel Ader

___________________________________________________________________________

[1] J. Tambets, R.. Järvekülg, M. Tambets. Eestis ei ole hüdroenergia roheline. Eesti Loodus 2007/7.