Eestis on mitmeid edukalt korrastatud endiseid karjääre

Karjääride rekultiveerimine on kaevandamisjärgse maa taastamine metsamaaks, kultuurheinamaaks või põllumaaks, samuti uue maa- või maastikutüübi (veekogu, pargi, puhkeala vmt) loomine [1]. Maailmas alustati kaevandusmaastike rekultiveerimise ehk korrastamisega juba 18. sajandil Saksamaal [2], hoogustus see aga pärast Teist maailmasõda, kui hakati taastama sõjajärgseid maastikke [3].

Eestis alustati karjääride korrastamisega alles 1960. aastatel nendele aladele kiirekasvuliste puuliikide nagu kase ja haava istutamisega [2, 4, 5], korrastades alad selliselt, et need võimaldaksid rajada spordiväljakuid ja puhkealasid. Tänapäeval kasutatakse üldjuhul samu põhimõtteid kui 1960. aastatel, kuid lisandunud on arusaamad ümbruse mitmekesisemast planeerimisest, mis tähendab alale ka loodusväärtuse tagasi andmist. Levinud viis on kujundada veekogu, mille ümbrus pakub elupaiku looma- ja linnuliikidele (näiteks konnadele, mudajalg-tildrile, kaldapääsukesele), samuti saab veekogu äärde rajada ujumiskoha, mis avardab puhkamisvõimalusi [6].

Teinekord aitab ka loodus kaevandusalade rekultiveerimisele kaasa. Fotol on Kamariku karjäär Lääne Virumaal, mis on veega täitunud ning moodustanud on suhteliselt mitmekesise kaldajoonega tehisjärv. Autor: Kuno Kasak

Tänapäeval jälgitakse karjääride korrastamisel põhimõtet, mille järgi tuleks alad taastada võimalikult looduslähedaselt, samuti peab nõlvade kalle pinnase ärakande vähendamiseks olema lauge. Ala kujundamise võimalusi on mitmeid, millest levinumaks on kindlasti metsa, põllumaa, veekogu ja ehitusmaa rajamine [1].

Karjääri korrastamine algab vastavalt korrastamisprojektile esmalt tehnilisest korrastamisest: kaevandatud ala tasandatakse, nõlvad silutakse ja vajadusel kaetakse viljaka pinnasega. Bioloogilise korrastamise käigus parandatakse ala keskkonnaseisundit ja rajatakse haljastus. Eestis on mitmeid edukalt korrastatud endiseid karjääre: üks neist on Aidu karjäär, kuhu on rajatud veespordikeskus, kuid ka Männiku ja Rummu karjäärid on tuntud puhkepaigad.

Tekst: Kristjan Piirimäe, Kuno Kasak

Toimetamine: Sigrid Ots, Reigo Roasto

__________________________________________________

[1] E. Niitlaan, E. Reinsalu. Uuringuruumi teenindusalade korrastamise õiguslikud nõuded (koost. Ü. Rammul, E. Niitlaan, E. Reinsalu ja L. Keerberg). Ehitusmaavarade uuringu- ja kaevandamisalade korrastamise käsiraamat. OÜ Inseneribüroo STEIGER, 2017. 

[2] M. Vaus. Eesti põlevkivikarjääride pinnaste metsakasvatuslikud omadused. Tallinn: Valgus, 1970.

[3] A. Bradshaw, R. Hüttl. Future minesite restoration involves a broader approach. Ecological Engineering, 2001, 87–90.

[4] M. Pensa, A. Luud, H. Karu, R. Vaht, R. Taimkatte taastumine põlevkivikarjäärides: istutatud ja looduslikult uuenenud puistute võrdlus (toim. M. Sammul, A. Lõhmus). Ökoloogiline taastamine (96−112). Tartu: Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat, 2005, nr 83. https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/6da8f35a-029d-4a9f-b229-ac3ed5f6eea2.

[5] I. R. Hunter, M. Hobley, P. Smale. Afforestation of degraded land – pyrrihic victory over economic, social and ecological reality. Ecological Engineering, 1998/10, 97–106.

[6] K. Sepp, K. Metsaots. Vanade karjääride taastamise võimalused. Slaidettekanne. Eesti Maaülikool, 2018.