Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon

Konventsiooniga liitunud riik peab riiklikul tasandil tagama loodusliku mitmekesisuse kaitse ning säästliku kasutamise

Lauk
LAUK. Kõige suurem oht liikidele on neile sobivate elupaikade vähenemine. Autor: Igor Nael

 

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon on kõige laiema ulatusega looduse kaitse ja kasutamise alane rahvusvaheline lepe. See sätestab looduse kaitse kogu selle rikkuses ja kõikidel tasemetel. Elurikkust kaitstakse geeni, liigi, koosluse ja kogu ökosüsteemi tasemel.

 

Konventsioonil on kolm eesmärki:

  • elurikkuse kaitse,
  • elurikkuse säästev kasutamine,
  • geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglane ja erapooletu jaotamine.

1988. aastal kutsus ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP) kokku töögrupi, et hakata ette valmistama ülemaailmset looduskaitse konventsiooni teksti. Vajaduse selle järele tingis maailma elurikkuse kiire vähenemine, mis ohustab tulevaste põlvkondade keskkonnakvaliteeti ning loodusest saadavaid hüvesid.

 

Konventsioon võeti vastu 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ülemaailmsel Keskkonna- ja Arengukonverentsil. Eesti kirjutas konventsioonile alla samal aastal. Konventsioon jõustus aasta hiljem. Eesti ratifitseeris leppe aastal 1994. Konventsiooniga oli 2021. a seisuga liitunud 196 riiki.

 

 

Konventsiooni alusel loodi hiljem veel kaks protokolli, mis koostati konventsioonis liiga üldsõnaliselt reguleeritud teemade kohta:

 

  • Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll reguleerib elusate geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) ohutut kasutamist ja transporti. Põhjuseks asjaolu, et GMO-del võib olla negatiivne mõju elurikkusele ja inimese tervisele. Cartagena protokollile kirjutas Eesti alla 2000. aastal ning see jõustus 2004.
  • Nagoya geneetiliste ressursside kaitse protokoll reguleerib geneetilise materjali kasutamisest saadava tulu õiglaselt jagamist. Siia alla kuulub näiteks kohalike kogukondade traditsioonilise teadmise baasil välja töötatud ravimitest saadava tulu jagamine kohaliku kogukonnaga. Nagoya protokoll jõustus Eestis 2019.

 

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga liitunud riik peab oma territooriumil tagama loodusliku mitmekesisuse kaitse ning säästliku kasutamise ning panustama seeläbi üleilmsete elurikkuse kaitse ja säilitamise otstarbel vastu võetud eesmärkide täitmisesse. Selleks tuleb koostada vastav strateegia ja tegevuskava. Eestis on Looduskaitse arengukava aastani 2020, mis võtab arvesse ka konventsiooni eesmärke.

 

Konventsiooni ja selle protokollide täitmise kohta tuleb liikmesriigil, sh Eestil, iga nelja aasta järel esitada aruanne.

 

Eestis vastutab konventsiooni täitmise eest Keskkonnaministeerium (KeM), kuid vastutus on ka Maaelu- ning Haridus- ja Teadusministeeriumil (MeM ja HTM). KeM vastutab keskkonnavaldkonna eest, MeM põllu- ja kalamajanduse eest ning HTM vastutab hariduse ning teaduse valdkonna eest. Konventsiooni üldine kontakt on Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakond.

 

 

Tekst: Kristina Traks

Toimetamine: Reigo Roasto