Võõrliike leidub inimtekkelistes elupaikades suuremal määral kui looduslikes elupaikades
Inimtekkelistes elupaikades leidub väga erinevaid liike alates jäätmaade ja prahipaikade esimestest asukatest, kellest suurt osa peetakse umbrohtudeks (nt võilill, teeleht), kuni parkidesse ja arboreetumitesse istutatud eksootiliste taimedeni. Inimtekkelisi maismaaelupaiku võib suures plaanis jaotada kaheks: sihipäraselt kujundatuteks (pargid, aiad, põllumajandusmaastik jt) ning muul otstarbel kasutatud alad, kuhu taimed ja loomad nö tagasi tulevad (teeservad, karjäärid, mahajäetud ehitusplatsid jms). Omaette elupaigad on ehitiste katused, müürid, varemed, pööningud. Müürid ja varemed on sobivaks kasvukohaks kaljutaimedele – nt Kuressaare lossiõue müüril kasvab kaitsealune müür-raunjalg [1]. Kõrghoonete katustel pesitsevad kajakad. Vanade majade pööningutel on sageli nahkhiired.
Linnad ja asulad on inimese vahelesegamise tõttu üsnagi ebastabiilsed elupaigad. Inimene üritab nendes pidevalt ümbrust endale meeldivamaks teha - näiteks eemaldades aedadest nö moestläinud liike ja asendades neid "parematega". Ka jäätmaad ja muud hooldamata alad ei püsi linnas üles paarikümne aasta. Seetõttu säilub linnades põliselustikku vähe ning levinumad on inimtaluvad taimeliigid, kultuurtaimed või võõrliigid [1].
Võõrliike leidubki inimtekkelistes elupaikades suuremal määral kui looduslikes elupaikades. Osal juhtudel, nagu mõisapargid, arboreetumid ja aiad, on võõramaised taimed sihipäraselt istutatud ja üldjuhul nad probleeme ei valmista. Tühermaad, prahipaigad ja teeservad on aga soodsad kohad probleeme põhjustavatele invasiivsetele võõrliikidele, eelkõige taimedele. Näitekst nõukogudeaegsed, tänaseks mahajäetud põllumajandushoonete ümbrused on soodsad kohad Sosnovski karuputkele.
Omaette elustikurühma asulates ja külades moodustavad inimese elutegevuse jäätmetest toituv elustik – nt soomuklased, kakandid, kilgid, varesed, kajakad, rotid jne. Siia rühma tuleb arvata ka asulatesse elama asunud rebased (ühelt poolt toituvad nad inimese toidujäätmetest, teisalt aga toidujäätmetest toituvatest pisinärilistest ja lindudest) [1].
Inimene on rajanud ka hulga veekogusid – paisjärved, tiigid, kraavid jne. Inimese loodud veekogude elustik sõltub veekogu vanusest ning sellest, kas ja milliseid liike on inimene sinna ise asustanud. Vanade tiikide elustik on seetõttu küllalt liigirohke – lisaks rikkalikule veetaimestikule esineb neis ka nt harivesilikku, mitmeid kaaniliike, putukate vastseid jpt [2].
Põllumajandusmaastikuga on kohastunud paljud liigid. Näiteks ligi kolmandik Eesti linnuliikidest on põllumajandusmaastikega tihedalt seotud. Pidev maa harimine teeb liiga eelkõige mitmeaastase elutsükliga taimeliikidele. Seetõttu tunnevad põllumajandusmaastikus ennast kodusemalt üheaastase elutsükliga ja sagedasi häiringuid hästi taluvad liigid - umbrohud ja teised prahipaigataimed ning kasvukoha suhtes vähenõudlikud liigid. Intensiivne maakasutus aitab kanda kinnitada ka erinevatel võõrliikidel. Mittemajandatavad põlluservad on põllumajandusmaastikes aga oluliseks liigilise mitmekesisuse hoidjaks, kus leiavad elu- ja toitumispaiga paljud kasulikud putukad: taimede tolmeldajad ja põllukahjurite looduslikud vaenlased [3].
Ka endistel ja praegustel militaaraladel tunneb loodus end koduselt. Militaarharjutused on mitmel pool hoidnud liivapinnase avatuna võimaldades avatud liivast elupaika eelistavatel liikidel, nagu näiteks kivisisalikul, leida seal elupaik.
________________________
[1] Antropogeensed kooslused. Tõnu Ploompuu. www.tlu.ee › ~emeier › IVA › Inimtekkelised_kooslused
[2] I. Raa. 2016. Märka keskkonnahoidlikku põllumajandust: poollooduslikud kooslused hoiavad ja hoiatavad meid! https://www.maainfo.ee/index.php?article_id=5692&page=3265&action=article&
[3] T. Aavik, J. Liira. Kuhu küll kõik lilled jäid? Põlluservade tähtsusest. Eesti Loodus 2009/7
http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2846_2837.html