Eesti vetevõrk on tihe, sest sademete hulk ületab siin aurumise 

Vooluveekogud

Eestis on tuhandeid vooluveekogusid, kirjanduse andmeil lausa üle 7300, kogupikkusega üle 31 000 km [1]. Eesti Looduse Infosüsteemis on arvel ligi 3700 vooluveekogu [2]. Enamik Eesti vooluveekogusid on lühikesed (94,3%), kuni 10 km pikkused [1].

Üle 100 km pikkuseid jõgesid on Eestis 11 (EELIS andmetel, 01.11.2024):

1. Võhandu jõgi - 166 km
2. Pärnu jõgi - 145 km
3. Põltsamaa jõgi - 136 km
4. Pedja jõgi - 124 km
5. Kasari jõgi 115 km
6. Keila jõgi - 112 km
7. Pirita jõgi - 107 km
8. Õhne jõgi - 106 km (Eestis ja Lätis voolav osa kokku)
9. Piusa jõgi - 104 km (Eestis voolav osa)
10. Ahja jõgi - 104 km 

Üle 1000 km² valgalaga jõgesid on Eestis 17 [2] ning neist suurima valgalaga on Narva jõgi (56 157 km², sellest jääb Eesti piiresse 17 235 km²) [2]. Rahvusvaheliselt kasutatava jõgede pikkuse suurusklasside skaala järgi (väga väikesed < 25 km, väikesed 26-100 km, keskmised 101-500 km, suured 500-1000 km ja väga suured > 1000 km) alusel kuuluvad peaaegu kõik Eesti jõed kas väga väikeste või väikeste, mõni üksik keskmise suurusega ning Narva jõgi suurte jõgede rühma (kui arvestada Narva jõe pikkuse puhul ka selle lähtmejõe Velikajaga) [1].

Eesti vetevõrk on tihe, sest sademete hulk ületab siin aurumise. Vooluvete jaotumine on samas väga ebaühtlane. Väikseim vooluvetevõrgu tihedus on Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel, suurim aga Põhja-Eestis [1]. Geoloogiliselt on Eesti jõgede võrk üsna noor. See arenes välja pärast mandrijää taandumist, st viimase u 13 000 aasta jooksul. Kõige varem vabanesid mandrijää alt Lõuna-Eesti jõed. Nende ülemjooksud on tavaliselt kiirema vooluga kui alamjooksud, jõeorud on laiad ja sügavad ning alamjooksudel kaetud paksude põhjasetetega. Mõned Põhja-Eesti jõed langevad alamjooksul üle klindiserva, moodustades jugasid. Teised voolavad aga sügavates orgudes ning neil jugasid ei esine. Põhja-Eesti jõgedel on enamasti kiirevoolulised alamjooksud ja aeglase vooluga ülemjooksud. Kõige nooremad jõed asuvad Lääne-Eestis. Nendel jõgedel on väike, enam-vähem ühtlane kalle, mistõttu on veevool neis enamasti aeglane ning sängid sageli looklevad [4].

Vooluveekogud jagatakse vesikondadeks. Aegade jooksul on käibinud erinevaid jaotusi. Nt 2001. a väljaandes „Eesti jõed“ [5] on jaotatud Eesti vooluveekogud kuude peavesikonda (Peipsi-Võrtsjärve, Soome lahe, Väinamere, Liivi lahe, Hiiumaa, Saaremaa). EL Vee raamdirektiivi alusel on alates 2004. aastast Eesti territoorium jagatud kolme vesikonna vahel – Lääne-Eesti, Ida-Eesti ning Koiva vesikonnad. 

Seisuveekogud

Eesti on järvederikas maa ning meie riigi territooriumist moodustavad seisuveekogud 4,9%. Enamiku järvede kogupindalast hõlmavad Peipsi , Võrtsjärv ja Narva veehoidla. Väikejärvede osaks langeb ainult umbes kümnendik [6]. Eesti Looduse Infosüsteemis on arvel ligi 2800 looduslikku ja tehisjärve, kuid sellest arvestusest puudub enamik väiksemaid seisuveekogusid – laukaid, vanajõgesid, lompe, tiike ja karjääre. Kokku võib Eestis olla ligi 90 000 suuremat kui 20 m² seisuveekogu. Eesti on järvede osakaalu poolest riigi territooriumist Euroopas neljandal kohal [6].  

Suurimad Eesti järved on (EELIS andmetel, 01.11.2024):

1. Peipsi-Pihkva järv - 3543 km²
2. Võrtsjärv - 270 km²
3. Narva veehoidla - 106 km²
4. Ülemiste järv - 9,4 km²
5. Saadjärv - 7,2 km²
6. Vagula järv - 6,0 km²
7. Suurlaht - 5,3 km²
8. Veisjärv - 4,8 km²
9. Ermistu järv - 4,5 km²
10. Paunküla veehoidla - 4,2 km²
11. Mullutu laht - 4,1 km²
12. Kuremaa järv - 4,0 km²
13. Karujärv - 3,5 km²
14. Kahala järv - 3,4 km²
15. Tõhela järv - 3,2 km²

Ka järvede levik on Eestis üsna ebaühtlane. Järvi on rohkem Lõuna-Eesti kõrgustikel ning lisaks on tihedalt väikeste veesilmadega kaetud läänerannik ja saared. Samas leidub Kesk- ja Lääne-Eestis suuri alasid, kus looduslikke järvi peaaegu ei esine [1].

Suur osa Eesti looduslikest järvedest on mandrijää-tekkelised, kui leidub ka laukajärvi, rannajärvi, karstijärvi, meteoriiditekkelisi (Kaali järv), tehisjärvi. Kuna Eesti aladel toimub siiani maapinna kerge (Loode-Eestis 2-3 mm aastas), jätkub siin ka pidev uute rannajärvede teke. Vähese sügavuse ja maakerke jätkumise tõttu on sellised veekogud tavaliselt aga lühiealised ning kaovad mõnesaja aasta jooksul [1].

Valdav osa Eesti järvi on madalad, enamasti alla 10 meetri sügavused, vaid 13 järve suurim sügavus ületab 20 meetrit [1]. Sügavad järved on reeglina pindalalt väikesed ja paiknevad Kõrg-Eesti aladel [6]. 

Sügavaimad Eesti järved on (EELIS andmetel, 01.11.2024):

1. Rõuge Suurjärv - 38 m
2. Väiku-Palkna järv - 31,9 m
3. Udsu järv - 30,2 m
4. Tsolgo Mustjärv - 29,7 m
5. Uhtjärv - 27,6 m
6. Valgjärv (Koorküla Valgjärv) - 26,8 m
7. Kärnjärv (Pindi Kärnjärv) - 26 m
8. Piigandi järv - 25,3 m
9. Saadjärv - 25 m
10. Vellavere Külajärv - 25 m

Loe lisaks

• Eesti järvede limnoloogiline tutvustus
• Kalapeedia: Eesti järvede tüübid 

Viimati muudetud: 15.11.2024

_________________________________________________________

[1] I. Ott, H. Timm. Siseveekogud. Õpik kõrgkoolidele. 2020. 
[2] Eesti Looduse Infosüsteem, 01.11.2024. 
[3] Eesti jõed. Wikipedia. 
[4] H. Timm, R. Järvekülg, P. Pall, S. Vilbaste. 2019. Eesti jõed. Varrak, Tallinn.
[5] A. Järvekülg. 2001. Eesti jõed. EPMÜ zooloogia ja botaanika instituut. Tartu.
[6] R. Laarma jt. 2019. Eesti järved. Varrak, Tallinn.