Eesti vetevõrk on tihe, sest sademete hulk ületab siin aurumise
Vooluveekogud
Eestis on tuhandeid vooluveekogusid, kirjanduse andmeil lausa üle 7300, kogupikkusega üle 31 000 km [1]. Eesti Looduse Infosüsteemis on arvel ligi 3000 vooluveekogu [2]. Enamik Eesti vooluveekogusid on lühikesed (94,3%), kuni 10 km pikkused [1].
Üle 100 km pikkuseid jõgesid on Eestis 11 (Eesti Looduse Infosüsteemi andmetel, 01.11.2023):
1. Võhandu jõgi - 165,1 km
2. Pärnu jõgi - 144,6 km
3. Põltsamaa jõgi - 136,2 km
4. Pedja jõgi - 125 km
5. Kasari jõgi 114,7
6. Keila jõgi - 111,9 km
7. Pirita jõgi - 107 km
8. Õhne jõgi - 105,9 km
9. Piusa jõgi - 104,2 km
10. Ahja jõgi - 103,9 km
Üle 1000 km2 valgalaga jõgesid on Eestis 15 [3] ning neist suurima valgalaga on Narva jõgi (56 153 km2, sellest jääb Eesti piiresse 17 235 km2) [2]. Rahvusvaheliselt kasutatava jõgede pikkuse suurusklasside skaala järgi (väga väikesed < 25 km, väikesed 26-100 km, keskmised 101-500 km, suured 500-1000 km ja väga suured > 1000 km) alusel kuuluvad peaaegu kõik Eesti jõed kas väga väikeste või väikeste, mõni üksik keskmise suurusega ning Narva jõgi suurte jõgede rühma (kui arvestada Narva jõe pikkuse puhul ka selle lähtmejõe Velikajaga) [1].
Eesti vetevõrk on tihe, sest sademete hulk ületab siin aurumise. Vooluvete jaotumine on samas väga ebaühtlane. Väikseim vooluvetevõrgu tihedus on Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel, suurim aga Põhja-Eestis [1]. Geoloogiliselt on Eesti jõgede võrk üsna noor. See arenes välja pärast mandrijää taandumist, st viimase u 13 000 aasta jooksul. Kõige varem vabanesid mandrijää alt Lõuna-Eesti jõed. Nende ülemjooksud on tavaliselt kiirema vooluga kui alamjooksud, jõeorud on laiad ja sügavad ning alamjooksudel kaetud paksude põhjasetetega. Mõned Põhja-Eesti jõed langevad alamjooksul üle klindiserva, moodustades jugasid. Teised voolavad aga sügavates orgudes ning neil jugasid ei esine. Põhja-Eesti jõgedel on enamasti kiirevoolulised alamjooksud ja aeglase vooluga ülemjooksud. Kõige nooremad jõed asuvad Lääne-Eestis. Nendel jõgedel on väike, enam-vähem ühtlane kalle, mistõttu on veevool neis enamasti aeglane ning sängid sageli looklevad [4].
Vooluveekogud jagatakse vesikondadeks. Aegade jooksul on käibinud erinevaid jaotusi. Nt 2001. a väljaandes „Eesti jõed“ [5] on jaotatud Eesti vooluveekogud kuude peavesikonda (Peipsi-Võrtsjärve, Soome lahe, Väinamere, Liivi lahe, Hiiumaa, Saaremaa). EL Vee raamdirektiivi alusel on alates 2004. aastast Eesti territoorium jagatud kolme vesikonna vahel – Lääne-Eesti, Ida-Eesti ning Koiva vesikonnad.
Seisuveekogud
Eesti on järvederikas maa ning meie riigi territooriumist moodustavad seisuveekogud 4,9%. Enamiku järvede kogupindalast hõlmavad Peipsi , Võrtsjärv ja Narva veehoidla. Väikejärvede osaks langeb ainult umbes kümnendik [6]. Eesti Looduse Infosüsteemi andmetel on Eestis üle 3000 loodusliku ja tehisjärve, kuid sellest arvestusest puudub enamik väiksemaid seisuveekogusid – laukaid, vanajõgesid, lompe, tiike ja karjääre. Kokku võib Eestis olla ligi 90 000 suuremat kui 20 m2 seisuveekogu. Eesti on järvede osakaalu poolest riigi territooriumist Euroopas neljandal kohal [6].
Suurimad Eesti järved on (Eesti Looduse Infosüsteemi andmetel, 01.11.2023):
1. Peipsi-Pihkva järv - 354338,7 ha
2. Võrtsjärv - 26956,2 ha
3. Narva veehoidla - 10598,2 ha
4. Ülemiste järv - 942,7 ha
5. Saadjärv - 723,1 ha
6. Vagula järv - 602,7 ha
7. Suurlaht - 539,2 ha
8. Veisjärv - 480,7 ha
9. Ermistu järv - 452,5 ha
10. Paunküla veehoidla - 420,2 ha
Ka järvede levik on Eestis üsna ebaühtlane. Järvi on rohkem Lõuna-Eesti kõrgustikel ning lisaks on tihedalt väikeste veesilmadega kaetud läänerannik ja saared. Samas leidub Kesk- ja Lääne-Eestis suuri alasid, kus looduslikke järvi peaaegu ei esine [1].
Suur osa Eesti looduslikest järvedest on mandrijää-tekkelised, kui leidub ka laukajärvi, rannajärvi, karstijärvi, meteoriiditekkelisi (Kaali järv), tehisjärvi. Kuna Eesti aladel toimub siiani maapinna kerge (Loode-Eestis 2-3 mm aastas), jätkub siin ka pidev uute rannajärvede teke. Vähese sügavuse ja maakerke jätkumise tõttu on sellised veekogud tavaliselt aga lühiealised ning kaovad mõnesaja aasta jooksul [1].
Valdav osa Eesti järvi on madalad, enamasti alla 10 meetri sügavused, vaid 13 järve suurim sügavus ületab 20 meetrit [1]. Sügavad järved on reeglina pindalalt väikesed ja paiknevad Kõrg-Eesti aladel [6].
Sügavaimad Eesti järved on (Eesti Looduse Infosüsteemi andmetel, 01.11.2023):
1. Rõuge Suurjärv - 38,0 m
2. Väiku-Palkna järv - 31,9 m
3. Udsu järv - 30,2 m
4. Tsolgo Mustjärv - 29,7 m
5. Uhtjärv - 27,6 m
6. Valgjärv (Koorküla Valgjärv) - 26,8 m
7. Kärnjärv (Pindi Kärnjärv) - 26,0 m
8. Piigandi järv - 25,3 m
9. Saadjärv - 25,0 m
10. Vellavere Külajärv - 25,0 m
Loe lisaks: Eesti järvede tüpoloogiast.
Viimati muudetud: 17.11.2023
_______________________________
[1] I. Ott, H. Timm. Siseveekogud. Õpik kõrgkoolidele. 2020.
http://dspace.emu.ee/xmlui/handle/10492/6196
[2] Eesti Looduse Infosüsteem, 01.11.2023. https://register.keskkonnaportaal.ee/register/body-of-water/8380105
[3] https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_j%C3%B5ed
[4] H.Timm, R. Järvekülg, P. Pall, S. Vilbaste. 2019. Eesti jõed. Varrak, Tallinn.
[5] A. Järvekülg. 2001. Eesti jõed. EPMÜ zooloogia ja botaanika instituut. Tartu.
[6] R. Laarma jt. 2019. Eesti järved. Varrak, Tallinn.