Sood kui turbaressurss

Turvast kaevandatakse praegu Eestis ligikaudu 184 ruutkilomeetril

Foto: Nael
TURVAS, NII KAUGELE KUI SILM ULATUB. Kaunid elusad sood saavad edasi elada, kui turbatööstus keskenduks edaspidi jääksoodele või kuivendatud turbaaladele. Autor: Igor Nael

 

Eesti turbaalade pindala on Euroopas kolmandal kohal pärast Soomet ja Rootsit. Eestis on ligi 22% riigist kaetud turbaaladega ning enamikul nendest aladest on turbakihtide paksus suurem kui 30 cm.

 

Maapõueseaduses jaotatakse maavarad (ka turvas) kasutamisvõimalikkuse alusel aktiivseks ja passiivseks varuks. Turbavaru on passiivne, kui selle kaevandamine ja kasutamine on õigusaktide kohaselt keelatud või ei ole selle kaevandamine ja kasutamine keskkonnakaitse vajadust arvestades (näiteks looduskaitsealadel) võimalik. Muul juhul on maavaravaru aktiivne.

 

Maavara kaevandamiseks on vajalik selle varu piisavalt detailne geoloogiline uuritus: kui detailne uuritus on olemas, nimetatakse maavaravaru tarbevaruks; kui uuritus ei ole piisavalt detailne, nimetatakse maavaravaru reservvaruks. Tarbevaru on seega varu, mida on võimalik kaevandada ja kasutusele võtta. Reservvaru on aga varu, mida hetkel veel kaevandada ei saa.

 

Aktiivset turba tarbevaru on Eestis 241 miljonit tonni. Aktiivne turba reservvaru on 809 miljonit tonni ning passiivne varu on 562 miljonit tonni [1]. Eesti turbavarudest paikneb umbes viiendik Pärnumaal. Suured turbavarud on ka Tartu-, Ida-Viru-, Jõgeva- ja Harjumaal. Eesti soodes tekib aastas turvast keskmiselt 1,4–1,8 tonni, turbalasundi keskmine paksus on 3–4 m, suurim paksus 16,6 m [2].

 

Milleks turvast kasutatakse?

 

Suuremas koguses hakati Eestis turvast kaevandama alates 18. sajandi lõpust, mil seda kasutati kütusena peamiselt mõisate viinavabrikutes ja rehetubades. Kütteturba kasutuselevõtu tingis eeskätt metsavarude ulatuslik vähenemine ning 20. sajandi alguses hakati turvast kütteainete kriisi tagajärjel kasutama üha enam. Seda soodustas omakorda turba puidust suurem kütteväärtus ning madalam hind. 1920. aastatel oli turvas elektrijaamades peamiseks kütteaineks, moodustades ligi 10% kogu põletusmaterjalist [3]. 1950.–1960. aastatel alustati väetusturba tootmist, sest seoses sotsialistlike ühismajandite loomisega kasvas oluliselt loomade allapanuturba vajadus [4]. Kümnend hiljem oli Eestis majapidamiskütteainena kasutatava briketitootmise buum. 1970.–1980. aastatel toimus aga katlamajade laialdane üleminek õli- ja gaasiküttele ning neis lõppes ka laialdane kütteturba kasutamine. Turbakaevandamist jätkati peamiselt väetus- ning kasvuturba saamiseks [5]. Käesolevaks sajandiks on turvas kütteainena Eestis taandunud põlevkivi ja puidu järel tähtsuselt kolmandale kohale [6] ning turba aastased tootmismahud kõiguvad olenevalt ilmastikust miljoni tonni läheduses. Turvast kaevandatakse praegu Eestis ligikaudu 184 ruutkilomeetril [7]. Kuna turvas on väga aeglaselt taastuv loodusvara ja seda kaevandatakse rohkem kui juurde tekib, on varude vähenemine muutumas tõsiseks probleemiks. Arvatavasti keskendub turbatööstus tulevikus pigem mahajäetud jääksoodele või kuivendatud turbaaladele ning looduslikus olekus soid suures ulatuses enam kasutusele ei võeta [8][9].

 

Jääksoodeks nimetatakse kuivendatud, ammendatud ja hüljatud turbatootmisvälju. Jääksoodest lendub turba lagunemisest põhjustatult ligikaudu 5 miljonit tonni CO2 aastas [10], mistõttu on nii on kuivendatud sood kui ka rabad Eestis üheks peamiseks kasvuhoonegaaside (enamasti CO2) allikaks. Aasta jooksul turbaaladelt lendunud süsiniku hulk ületab ligikaudu kümnekordselt looduslikes soodes fotosünteesi käigus sama ajal seotava süsinikukoguse [11].

 

Jääksood taimestuvad reeglina väga aeglaselt, mistõttu on oluline nende korrastamine. Eelistatuimaks korrastamise meetodiks on taassoostamine – turbatekke taastumiseks tingimuste loomine –, kuid alale võib kujundada ka veekogu või selle metsastada. Eestis on ligikaudu 80 jääksood kogupindalaga ligikaudu 9800 ha. Euroopa Liidu toetusel on käimas jääksoode korrastamise projekt, mille raames on Eesti kohustunud korrastama vähemalt 2000 hektarit jääksoid. Looduskaitse arengukava seab 2020. aastaks saavutatavaks sihiks korrastada 1000 ha jääksoid. 2020. aasta alguse seisuga on sellest taastatud juba ligikaudu pool ning rohkem kui 1500 hektaril on töid alustatud.

                                                                                                                     

 

 

__________________________________________________

[1] U. Trumm, V. Rozental. Eei turbatööstuse ajalugu. In Nomine OÜ, 2012.. 264 lk

[2] H. Seemen. Metsaparandus ja soometsandus. Tartu: Eesti Põllumajandusülikooli Kirjastus 1998.

[3] U. Trumm, V. Rozental. Eesti turbatööstuse ajalugu. In Nomine OÜ, 2012.

[4] http://www.soo.ee/turbatoostus-eestis

[5] J. Paal, E. Leibak. Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu: AS Regio, 1995.

[6] Paal, J., Leibak, E. (2013). Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu: AS Regio. 158lk

[7] http://www.soo.ee/turbatoostus-eestis

[8] M. Mikk. Männikjärve raba kujunemine ja taastamine. (Bakalaureusetöö) Tartu: Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, 2016. https://dspace.emu.ee/xmlui/bitstream/handle/10492/2855/Mikk_Maarja_MH_bak_2016.pdf

[9] E. Niitlan. Turbaliidu nägemus Eesti turba ja soode kasutusest. - Märgalade päeva ettekanne, 2016. http://www.soo.ee/file.php?feID=aa1515ed0d5325d573edf95fe689137d

[10] M. Ilomets. Temporal changes in Estonian peatlands and carbon balance. – In: J.-M. Punning (ed.). Estonia in the system of global climate change. Publications of Institute of Ecology 1996/4: 65-74.

[11] J. Paal. Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tallinn: Eestit Turbaliit, 1996.