Tänaste mageveevormide ränne Eesti vetesse algas ligikaudu 2500 aastat tagasi

Läänemeri on geoloogilises mõttes väga noor veekogu. Läänemere teke on seotud jääaja lõpus aset leidnud kliima soojenemisega, mille tõttu siinset ala katnud ulatuslik jääkilp kiiresti sulas.

Läänemeri sündis mandrijää sulaveest. Algul vabanes taanduvate jääliustike serva ees ala, kuhu kogunes sulavesi ja hakkasid tekkima liustikujärved; nende kasvamise ja liitumise järel tekkis Rootsi lõunaossa, kust on teada ligi 15 000 aasta tagused jääjärvesetted [1], üks suur jääpaisjärv. Tegu oli esmase Läänemerega – Balti jääpaisjärvega. 

Balti jääpaisjärve faasi lõpetas ligikaudu 11 600 aastat tagasi aset leidnud Billingeni katastroof – Kesk- ja Lõuna-Rootsit läbiv Billingeni aluspõhja kõrgendik vabanes taanduvate jääliustike alt ning järveveele avanes otsetee Atlandi ookeani. Mandrijää survest vabanenud maakoore kerke ja aina suureneva sulaveekoguse tõttu ookeanist ajapikku oluliselt kõrgemale tõusnud Balti jääpaisjärve veetase langes paari aastaga 25 meetrit. Uut, maailmamerega ühenduses veekogu nimetatakse Joldiamereks [1].

Algul oli Joldiamerel ookeaniga lai ühendus, mistõttu sai merest mõõduka soolsusega veekogu. Kuna aga mandrijää survest vabaneva maa kerkimiskiirus ületas ookeanitaseme tõusu, hakkas Joldiamere ühendus maailmamerega ahenema. Umbes 10 800 aastat tagasi sai Joldiamerest peaaegu isoleeritud mageveekogu – Antsülusjärv, mille veetase taanduvate liustike sulavete tõttu järgnevate sajandite jooksul tublisti kerkis. Antsülusjärv tungis laialdaselt maismaale peale, seejärel, ilmselt uue väljavoolu avanemisel ookeani, vee pealetung peatus. Kuna aga maailmamere tase oli Antsülusjärve omast madalam, ei toonud uus ühendus märkimisväärset soolase vee sissevoolu [1].

Antsülusjärve staadium lõppes 8500 aastat tagasi, kui ookeanivee tase oli sedavõrd kerkinud, et alguse sai soolase vee sissevool. Läänemere arengus algas uus etapp – Litoriinameri. Seda iseloomustab jätkuv ookeanitaseme tõus ning sellest tingitud soolsuse kasv ja mere laialdane pealetung maismaale. Ligikaudu 6000 aastat tagasi maailmamere tase stabiliseerus ja veevahetus Taani väinade kaudu vähenes. See tingis koos kliima jahenemise ja sademete hulga suurenemisega Litoriinamere soolsuse languse [1].

Läänemere viimane arengustaadium – Limneameri – algas ligikaudu 4500 aastat tagasi, mil seoses maailmamere taseme alanemisega Läänemere ühendus Taani väinades ookeaniga kitsenes ning tõi kaasa soolsuse vähenemise Läänemeres. Limneamere ulatus erineb vähe tänapäevasest Läänemerest [1].

Tänaste tüüpiliste mageveevormide ränne Eesti vetesse algas ligikaudu 2500 aastat tagasi. Limneamere staadiumi algusest alates on merevesi muutunud 5 kuni 8‰ võrra magedamaks ja Läänemeri on Eesti mandrialalt pidevalt taandunud. Limneamere levikuajal oli esialgu soe ja kuiv subboreaalne, hiljem jahe ning niiske subatlantiline kliima. Rannikul levisid kaasikud, männikud ja kuusikud [1].

On uurijaid, kes eristavad Läänemere arenguloo kõige hilisema staadiumina ka Müüamere (Myamere) staadiumi. Selle staadiumi alguseks peetakse 16.–17. sajandil liiva-uurikkarbi saabumist Ameerikast Läänemerre [2].

__________________________________________________

[1] I. Tuuling. Läänemeri ja selle nõo lahendamata saladused. Eesti Loodus, 7/2009. http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=2841.

[2] Müüameri. Eesti Entsüklopeedia. 2002. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/m%C3%BC%C3%BCameri1