Peipsi järve taimestik ja loomastik on liigirikkad
Peipsi-Pihkva järv on üks Euroopa suuremaid järvi. Järve pindala on u 3543 km2, pikkus u 135 km, laius 48 km, keskmine sügavus 8 ja suurim sügavus 17,6m [1]. Järv jaguneb Peipsi järveks, Pihkva järveks ja Lämmijärveks. Peipsi-Pihkva järve vesikond hõlmab 47 802 km2 – see on suurem kui Eesti territoorium, sest suur osa valgalast asub ka Venemaa territooriumil. Järve suubub rohkem kui 200 jõge, oja ja kraavi. Väljavool on ainult Narva jõe kaudu.
Vaatamata asjaolule, et tugeva lainetuse tõttu puudub Peipsis taimestik üsna suurtel aladel loode- ja põhjakaldal, on Peipsi järve taimestik ja loomastik siiski liigirikkad. Järvest on leitud 122 liiki suurtaimi, millele võib lisada veel ligi 20 liiki, mis kasvavad üleujutavatel kaldaaladel. Kokku kasvab Peipsis 70% kõigist Eesti magevee taimeliikidest. Rohkelt leidub roostikke aga ka jõgi-kõõluslehte, harilikku konnarohtu, luigelille ja konnaosja. Peipsis kasvab ka mitmeid haruldasi veetaimi, nagu väike konnarohi, väike penikeel, vesi-naaskelleht, mõru vesipipar, punakas penikeel, muda-lahnarohi, ujuv-jõgitakjas [2].
Liigirikas on ka Peipsi vetikafloora – leitud on üle 1000 fütoplanktoni taksoni, millest umbes poole moodustavad ränivetikad, mille hulgas leidub ka hulganisti haruldasi liike. Tähtsad on veel ka sinivetikad ja rohevetikad. Zooplanktonit ehk loomset hõljumit on leitud ligikaudu 270 taksonit. Arvukuselt domineerivad keriloomad, kuid biomassilt vesikirbulised ja aerjalalised [3].
Peipsi põhjaloomastikus on leitud üle 400 liigi. Liigirikkaimad rühmad on surusääsklased, limused ja väheharjasussid. Limustest esineb ohtralt rändkarpi, kes on Eestis võõrliik [3].
Kalu on Peipsi järvest leitud 37 liiki, lisaks veel üks sõõrsuuliik – ojasilm. Rikkalikud kalavarud on kujundanud Peipsi-äärse eluolu läbi sajandite. Kalapüük on olnud siin üks põhilisi elatusalasid. Peamisteks püügikaladeks on olnud peipsi tint, rääbis, haug, koha, ahven, latikas, luts, peipsi siig. Kaitsealusteks liikideks on harjus, tõugjas, hink, vingerjas, säga ja võldas [2].
Peipsi kallastel on nähtud 266 linnuliiki, kellest haudelinde on 180. Üksnes läbirändel ja toitumas on kohatud 71 linnuliiki ning 15 liiki on eksikülalised. Peipsi on rände peatuspaigaks sellistele linnuliikidele nagu aul, sõtkas, merivart, tuttvart, viupart, jää- ja rohukoskel jt. Peatuspaigana kasutab järve üle miljoni rändlinnu [2].
Kahepaiksed on Peipsi rannikul esindatud üheksa liigiga: tähnik- ja harivesilik, mudakonn, kärnkonn, rohekärnkonn, rohukonn, rabakonn, tiigikonn ja veekonn. Eestis elavatest kahepaiksetest ei ela Peipsis või selle rannikualal vaid kõre [3]. Imetajatest elavad Peipsi järves ja selle ääres poolveelise eluviisiga kobras, saarmas, ondatra, vesimutt ja mügri [2].
Peipsi järve seisund
Järve seisundit mõjutab selle valgla nii Eesti kui Venemaa poolel elava ligikaudu 1 miljoni inimese tegevus nii olmes, põllumajanduses, metsade majandamises kui ka muus majandustegevuses. Peamiseks probleemiks on järve eutrofeerumine ehk toitainetega (eriti fosfori- ja lämmastikuühenditega) rikastumine. Toitelisuse kasv põhjustab muutusi järve ökosüsteemis, kalavarude vähenemist, vee kvaliteedi halvenemist ning ka sinivetikate vohamist. Sinivetikate vetikamürkide hooajaline sisaldus vees on korduvalt ületanud suplusveele lubatud normi [4]. Vetikate vohamise tagajärjel on kalakoelmud mudastunud ja kalade sigimistingimused halvenenud. Täheldatav on ka järve madalamate osade kinnikasvamine, bakterite ja ripsloomade arvukuse kasv ning taim- ja loomhõljumi, põhjaloomastiku ja kalastiku liigilise mitmekesisuse vähenemine [5; 6].
Madaluse tõttu on Peipsi kergesti haavatav ja tema ökoloogiline seisund sõltub lisaks inimmõjule suuresti ka konkreetse aasta ilmastikuoludest [7]. Näiteks vabanevad veevaestel aastatel põhjast toitesoolad, mis põhjustavad vetikate vohamist. See omakorda võib tekitada öist hapnikupuudust ja ammoniaagi eraldumist vette, mis põhjustab kalade hukkumist [8]. Seetõttu tuleks Peipsi ökoloogilise seisundi hindamisel võtta aluseks pikemaajalised trendid [7].
Oluline mõjur on ka 1970. aastatel järve sisse toodud rändvähk (Gmelinoides fasciatus), kes on kõigesööja loomana muutunud suuremas osas litoraalist tugevaks dominandiks ja enamiku teisi suurselgrootute liike välja tõrjunud [9].
Peipsi järve seisundit mõjutasid 2022. aastal peamiselt kõrge veetemperatuur ja madal veetase. Peipsi järve ökoloogiline seisund oli 2022. aastal kesine ning keemiline seisund halb, mistõttu 2022. aasta koondhinnang Peipsi järve seisundile oli samuti halb [10].
Viimati muudetud: 17.11.2024
_______________________________________________________
[1] Keskkonnaportaal: Peipsi järv
[2] Peipsi järv (2012). Infoleht. Peipsi Infokeskus
[3] E. Pihu, A. Raukas. 1999. Peipsi. Tallinn. Keskkonnaministeeriumi Info ja Tehnokeskus.
[4] Riigikontroll. 2012. Peipsi järve seisundi parandamise meetmete tulemuslikkus.
[5] Nõukogu direktiivi 91/676/EMÜ, veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest, täitmine Eestis 2004-2007. (2008). Tallinn. Keskkonnaministeerium
[6] Keskkonnaülevaade 2009. Eesti keskkond. Toimetaja: Karmen Kaukver. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2009. Tallinn
[7] O. Tammeorg, L. Tuvikene. 2020. Peipsi järve hüdrobioloogiline seire. Lõpparuanne. Tartu
[8] E. Kuht. 2006. Õitsev vesi Peipsis hirmutab suplejaid. Virumaa Teataja.
[9] M. Kerr, A. Kovtun-Kante. Eesti pinnaveekogumite seisundi 2020. aasta ajakohastatud vahehinnang. Seletuskiri veemajanduskomisjonile. Tallinn, 2021.
[10] Pinna- ja põhjavee seisund. Keskkonnaagentuur