Metsade elurikkuse säilimine ehk võime toimida ja hüvesid pakkuda ka ootamatute muutuste kiuste eeldab ajaloolist järjepidevust ning ruumilise sidususe tagamist

Eesti metsades elab ligikaudu 20 000 liiki taimi, loomi ja seeni [1]. Kõige rohkem on putukaid (hinnanguliselt ca 10 000), seeni on meil metsas 2000-2500 liiki ja ämblikulaadseid kuni 1000 liiki. 

Inimesele kõige nähtavamad metsaliigid on need, keda kasutatakse loodusressursina või kellega huvid ristuvad. Neid liike on võrreldes kogu metsaelustikuga väga vähe - siia kuuluvad näiteks:

• puuliigid, mis on metsamajanduslikult olulised,
• putukad, kes puuliikidele ohuks võivad olla,
• jahiulukid, sh metsast toituvad loomad,
• marjataimed,
• seened.

Lisaks tunneme veel mõndasid üldtuntud taimi, loomi, linde ning kaitsealuseid liike, kelle puhul on metsas kehtestatud majandustegevuse piirangud.

Kuna Eesti pindalast ligikaudu pool on kaetud metsamaaga [2], võiks arvata, et metsas elavatel liikidel läheb hästi. Alati see nii ei ole. Metsaga on seotud enamik Eestis ohustatud liike – näiteks lendorav, must-toonekurg, metsis, mitmed kotkaliigid. Selleks, et need liigid meie metsades püsiksid, tuleb tagada neile piisavalt sobivate tingimustega elupaiku.

Kuna mets ajas ja ruumis muutub, siis paiknevad liikide elupaigad aja jooksul ruumis ümber. Nendes metsades, kus puud on erinevas vanuses ja leidub ka surnud lamapuitu, elavad liigid, kellel majandatavates metsades nii hästi ei lähe [3].Sellised vanad loodusmetsad on Eestile omase elustiku säilimise jaoks üliolulised. Vanades, üle saja-aastastes metsades elab hinnanguliselt kuni 2000 liiki organisme [1].

Kuni veerand metsades elavatest liikidest – arvukamalt seened ja putukad – on otseselt seotud surnud puiduga, mida on rohkem vanades metsades. Kui kaovad vanad metsad ja surnud puit, kaovad ka elupaigad nendest sõltuvatele liikidele [1]. Viimastel aastakümnetel on aga surnud puidu maht meie metsades olnud kasvutrendis. Seda eelkõige tänu range kaitsega metsade pindala tõusule, mille tulemusena on suurenenud ka vanemate metsade (nii üle 80 kui üle 100 aastaste metsade) pindala [5].

Metsaliike ohustab elupaikade killustumine ja soode kuivendamine

Metsaliike ohustab elupaikade kadu ning fragmenteerumine. Põhjus ei ole kaitsealade kehvas planeerimises, vaid selles, et allesjäänud vanad loodusmetsad on killustunud. Just seetõttu ei piisa vanade metsaliikide säilimiseks ainult kaitsealadest, vaid ka majandatavad metsad peavad võimaldama liikidel liikuda ühest elupaigast teise [1]. Seetõttu tuleb vanade metsade elurikkuse tagamiseks metsamaastikku vaadata laiemalt, mitte pelgalt kaitsealade põhiselt, sest metsade elurikkuse säilimine ehk võime toimida ja hüvesid pakkuda ka ootamatute muutuste kiuste eeldab ajaloolist järjepidevust ning ruumilise sidususe tagamist [4].

Selleks, et püsiks Eesti metsadega seotud liigirikkus ning mets suudaks pakkuda ökosüsteemi hüvesid, peab metsa kui ökosüsteemi olema piisavalt. Samuti tuleb enam tähelepanu pöörata ka soostunud metsade kuivendamisele. Ulatuslik kuivendamine viib soostunud metsadega kohastunud liikide ja sellega ka kogu elurikkuse vähenemiseni.

__________________________________________________

[1] L. Kuresoo, M. Kohv. Metsade elurikkuse kaitse teeb edusamme. Eesti Loodus, 2/2011.

[2] Sirkas, F., Valgepea M. (toim). 2023. Metsavarud. Aastaraamat Mets 2021. Keskkonnaagentuur, Tallinn

[3] http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/polismets.html

[4] https://novaator.err.ee/650448/metsatagavara-voi-puude-juurdekasv-ei-loe-elurikkuse-seisukohalt-midagi

[5] Aitsman, V., Sims, A. jt. 2019. Statistiline mets. 20 aastat statistilist metsainventeerimist Eestis. Keskkonnaagentuur. Tallinn.