Siseveekogud moodustavad väga eriilmelisi elupaiku

Siseveekogud varieeruvad suuruse, sügavuse, lahustunud ainete hulga ja iseloomu, vee voolukiiruse, põhja iseloomu, vee temperatuuri jpm tunnuste poolest. Nende kombinatsioonid moodustavad väga erinevaid elupaiku, mida asustavad väga erinevad liigid. Liikide arv suureneb tavaliselt koos veekogu pindala või valgala suurenemisega, kuna pindalalt suuremad veekogud sisaldavad tõenäoliselt ka rohkem erinevaid elupaiku, mis suurendavad mitmekesisust. Kuid liigirikkust mõjutavad peale veekogu suuruse ka näiteks vee temperatuur, veekogu sügavus, veetaseme stabiilsus ja põhja iseloom [1]. Veekogude elustik koosneb väga erinevatest vormidest: alustades palja silmaga nähtamatutest bakteritest ja planktonist, erinevatest putukatest ja limustest ning lõpetades kalade ja lausa mitmemeetriste taimedega.

Vooluvete elustik

Vooluvete elustik on alati tihedas seoses veekogu põhja ja kallastega. Kõige mitmekesisemad elupaigad on erinevate keskkondade piirialad (sh maismaa ja vesi). Jõed piirnevad maismaaga pikal alal ning on enamasti madalad, mistõttu on nad liigirikkaim siseveekogude tüüp [2].

Eesti jõgede taimhõljum ehk fütoplankton on üsna liigirikas – määratud on üle 400 taksoni, kuid selle biomass on jõgede kiirest veevahetusest tingituna üsna väike (v. a. pikemate jõgede aeglase vooluga alamjooksudel) [3].

Jõgedele tüüpilise mikroelustiku moodustab pealiskasv ehk perifüüton, mis koosneb jõepõhjale, veealustele kividele või taimedele kinnitunud bakteritest, vetikatest, seentest ja väikestest loomadest. Kuigi pealiskasvu taksonitest on Eestis määratud ainult ränivetikaid, on neidki leitud üle 580 taksoni – ehk rohkem kui taimhõljumis leiduvaid liike kokku [2].

Jõgede suurtaimestiku liigirikkus ja hulk varieeruvad sõltuvalt voolukiirusest, -hulgast, vee toitainete sisaldusest ja teistest teguritest. Suurtaimestikust on teada 124 liiki soontaimi, 22 liiki samblaid ja 34 liiki makrovetikaid. Palja silmaga nähtavad taimed ja suured vetikad on jõgedes kõige liigirikkamad madala veega ja puudega varjamata lõikudes [2].

Suurselgrootute (palja silmaga nähtavate selgrootute) taksonite arv Eesti jõgedes on ligikaudu 1000. Nende hulka kuuluvad peamiselt veekogu põhjas elavad putukad (nt surusääsklased, ühepäevikulised), ämblikulaadsed, vähid (nt jõevähk), limused (nt paksukojaline jõekarp), ümarloomad, lame- ja rõngussid, käsnad ning sammalloomad [2].

Eesti jõgedes leidub vähemalt 45 liiki kalu (siia arvatud ka sõõrsuud – silmud), kes siin püsivalt elavad või siia regulaarselt saabuvad, lisaks veel juhukülalised. Mitmekesiste elutingimuste tõttu leidub jõgedes rohkem kalaliike kui järvedes. Lisaks liiguvad siirdekalad järvedest ja meredest regulaarselt jõgedesse ja vastupidi. Kõige sagedamini esinevateks kalaliikides on trulling, lepamaim, haug, särg ja ahven [2].

Lisaks võib jõgedes kohata ka nastikut või jõgedes talvituvaid rohukonni. Tuntuimad jõgedega seotud linnud on partlased, vihitaja, vesipapp ja jäälind, imetajatest aga kobras, saarmas, naarits, mink, ondatra, mügri ja vesimutt. Kõik nad võivad aga tegutseda ka seisuvetel [2].
 

Järvede elustik

Järvede taimhõljumi lõviosa moodustavad räni-, rohe- ja koldvetikad ning sinivetikad. Viimased on tegelikult bakterid, kelle vohamine ehk õitsemine võib muuta veekogu vee inimesele mürgiseks. Taimhõljumi levik sõltub peamiselt valgusest, toiteainetest, vee liikumisest ja temperatuurist. Talvel on taimhõljumi arvukus madal, kõige rikkalikum on liigiline koosseis suvel [4].

Ka loomhõljumi arvukus on järvedes enamasti kõrgeim suvel. Kõige rohkem leidub üherakulisi algloomi. Hulkraksetest on enimlevinud taksoniteks keriloomad (kuni 200 erinevat liiki), vesikirbulised ja aerjalalised (mõlemaid ligikaudu 70 liiki) [4].

Pealiskasvu leidub järvede madalas vees peaaegu igal pool, kus on sobivat põhja ja piisavalt valgust. Pealiskasvus leidub nii üherakulisi ränivetikaid kui ka kuni meetripikkusi niitjaid rohe- ja punavetikaid. Pealiskasv on põhja lähedal oluline hapnikutootja [4].

Suurtaimi esindavad järvedes õistaimed, samblad ja maksasamblad, kuid nende sekka loetakse ka mändvetikad ja suured puna- ja rohevetikad. Eesti järvedest on leitud üle 100 liigi soontaimi ning paarkümmend liiki nii sammal- kui mändvetiktaimi. Suurtaimed jagatakse kasvuvormi järgi neljaks. Veesisestel taimedel on kõik osad vee all (nt mändvetikad). Kaldaveetaimedel on vee all ainult juured ja varre alumine osa, lehed ja õied ulatuvad aga veest välja (nt pilliroog). Ujulehtedega taimedel on juured ja varred vee all ning lehed lebavad lapiti veepinnal (nt vesikupp). Ujutaimed hõljuvad aga vabalt, põhja kinnitumata, veepinnal (nt lemled) [4]. 

Järvede põhjaelustikus on tavalisemad limused, kaanid, vähid, väheharjasussid ja mitmed putukavastsed [5]. Suurselgrootuid võib Eesti seisuveekogudes leida arvatavasti vähemalt 1000 liiki [4].

Eesti seisuvetes leidub ligikaudu 30 kalaliiki (ilma jõetulnukate ja võõrliikideta). Liikide arv sõltub eelkõige järve pindalast. Liigirikkad kalajärved on näiteks Mullutu, Suurlaht, Tamula, Vagula, Lahepera, Viljandi ja Saadjärv [4].

Järvede linnustik on mitmekesine, kuid otse veekogudel pesitsevad neist vähesed. Pütid ehitavad ujuvaid pesi, roolindude pesad kinnituvad pilliroo külge. Suur osa liikidest külastab järvi toiduotsingul (kajakad, tiirud, pardid, luiged, haigrud, kotkad) või läbirändel (haned) [4].

Imetajatest on lisaks püsivalt järve kallastel elavale mügrile järvedel tihti ka jõgedest saabunud kobras, ondatra ja saarmas. Kahepaiksetest koeb järvedes näiteks harilik kärnkonn. [4] Väiksemad, puhtaveelised ja päikesele avatud tiigid on aga oluliseks sigimispaigaks paljudele kahepaiksetele. [6] 

Viimati muudetud: 14.11.2024

_____________________________________________________

[1] I. Ott, H. Timm. Siseveekogud. Õpik kõrgkoolidele. 2020.
[2] H.Timm, R. Järvekülg, P. Pall, S. Vilbaste. 2019. Eesti jõed. Varrak, Tallinn.
[3] A. Järvekülg. 2001. Eesti jõed. EPMÜ zooloogia ja botaanika instituut. Tartu.
[4] R. Laarma jt. 2019. Eesti järved. Varrak, Tallinn.
[5] A. Mäemets. 1989. Matk Eesti järvedele, Tallinn, Eesti Raamat
[6] V. Rannap, R. Rannap, I. Lepik. Tiikide korrashoid toetab looduslikku mitmekesisust. Eesti Loodus 2012/10.