Pärandkoosluste kadumise peapõhjus oli käsitsitöö hülgamine ja intensiivne põllumajandus
Pärandniite ehk poollooduslike kooslusi nimetatakse ka pärandkooslusteks. Mõlemad nimetused viitavad tihedale seosele inimesega ja sellele, et me oleme need kooslused saanud pärandusena oma esivanematelt. Poollooduslikud kooslused on tekkinud inimese kaasabil, pikaajalise ja püsiva loodussõbraliku majandamise tagajärjel. Vanad eestlased majandasid loodust säästlikult ja mõistlikult, hoole ning armastusega. Need kooslused on olnud osa nende kodudest ja eludest, muutudes seega ka osaks traditsioonidest, ajaloost ja kultuurist. Ilma inimeseta need kooslused püsida ei suuda.
Oluline on teada, et pärandniitudega seotud liigid on Euroopa põline elustik: niiduliigid asustasid iidseid looduslikke avatud ja poolavatud ökosüsteeme, mis olid Euroopas laialt levinud vähemalt pleistotseenist alates (2,4 miljonit aastat tagasi) ehk sadade tuhandete aastate vältel enne inimese ilmumist[1] Niitude ja neid ajalooliselt avatuna hoidnud suurte herbivooride lai levik miljonite aastate vältel on ka põhjus, miks suur osa Euroopa liikidest on seotud niitude ja poolavatud ökosüsteemidega. Viimaste aastatuhandete vältel aga mängib maastike avatuna hoidmisel juhtrolli inimene koos kariloomadega ning nii säilivad pärandniitude loodusväärtused ja nendega seotud liigid ainult meie kaasabil.
Kõige rohkem oli poollooduslikke kooslusi 19. sajandi lõpus, kui paljude talude elanikud iga niidulappi ja metsatukka hoolega majandasid. Poollooduslikud kooslused andsid nii majanduslikku tulu (hein läks loomadele talvesöödaks) kui olid ka esteetiliselt nauditava välimusega. Puisniidud on sajandeid olnud tüüpilise Eesti talumaastiku osa, peegeldades looduse säästliku majandamist ja toonast eluviisi. Puisniidu väljakujunemiseks kulub pea sada aastat ning nad võivad samas paigas säilinud olla tuhandeid aastaid.
Pärandkoosluste kadumise peapõhjus oli käsitsitöö hülgamine ja intensiivne põllumajandus. Paljud pärandkooslused võeti 20. sajandil kasutusele põllumaana või lasti võsastuda. Praegune suund pärandkoosluste taastamist ning hooldamist riiklikul tasandil toetada on peale looduskaitse suunatud ka pärandkultuuri kaitsele. See näitab poollooduslike koosluste ja kultuuri tihedat seost ja vajadust neid koos käsitleda.
Puisniiduga on seotud rohkelt rahvapärimust, eriti kohamuistendeid. Näiteks võib tuua Kalevipoja ja Vanapagana kiviheitmise muistendi, mis toimunud Võrtsjärve-äärsel niidul [2]. Rahvalauludes on niidud helged ja kaunid kohad, millega seostub midagi ilusat ja romantilist. Tuntud on laul „Ema viis hälli heinamaale“, kuigi on ka teist laadi pärimusi: niidul kardetakse eksimist või kohatakse heinasaoks muutunud kuradit või muid vaimolendeid, kes võivad olla nii hirmutavad kui ka sõbralikud haldjad [3].
Niitudest on palju lugusid, luuletusi ja laule. Niitudel jalutas romantilise meelelaadiga Nipernaadi. Kodusele heinamaale igatses tagasi Arno Tali. Saaremaa öistel niitudel keerutavad linalakk-neiud ning künka tagant algab imeline aas:
Sealt künkalt algas imeline aas,
näis vastu taevasina sünk ja paljas.
Seal hiirekõrvul rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas [4].
__________________________________________________
[1] Dengler, J., Janišová, M., Török, P., Wellstein, C. 2014. Biodiversity of Palaearctic grasslands: a synthesis. Agriculture, Ecosystems & Environment, 182, 1–14.[1] T. Kukk. Pärandkooslused: kas pärandame nad tulevikule? Eesti Loodus, 7/2004. http://www.eestiloodus.ee/artikkel755_753.html
[2] http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/1.html
[3] M. Hiiemäe, Poollooduslike kooslustega seonduvat rahvapärimuses. Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat, toim. T. Kukk. Tartu: Pärandkoosluste Kaitse Ühing, 2004.
[4] Jaan Kross, „Imeline aas“.