Metsad katavad ligikaudu poole Eesti pindalast
2023. aasta statistilise metsainventeerimise (SMI) järgi on Eestis metsamaad 2 334 177 ha ehk 51,5% kogu Eesti territooriumist ehk metsad katavad ligikaudu poole Eesti pindalast.
Metsaseaduse alusel loetakse metsamaaks maad,
- mis on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse
- või maatükke pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti.
- Metsamaaks ei loeta õuemaad, elamumaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad.
Metsamaad jagatakse metsata metsamaaks (ajutiselt lagedad või selguseta staatusega alad), mida oli 2023. aastal 212 084 ha, ja metsaga metsamaaks ehk puistuteks (2 122 094 ha ehk 46,6% Eesti territooriumist). Puistutest leidub Eestis enim kaasikuid (29,9% puistute kogupindalast), männikuid (29,8%), kuusikuid (18,2%), hall-lepikuid (9,8%), haavikuid (6,5%) ja sanglepikuid (4,2%); teiste puuliikide puistute osakaal kokku oli 2023. a 1,5%. Kõige metsasemad maakonnad Eestis on Hiiumaa (metsasus 67,1%), Valgamaa (64,2%) ja Ida-Virumaa (62,8%), madalaima metsasusega on Tartumaa (42,6%). Suurimaks metsaomanikuks on Eesti Vabariik, kellele kuulub 51% metsamaast. Suuremat osas sellest haldab Riigimetsa Majandamise Keskus (1,07 miljonit ha ehk 46% metsamaa kogupindalast). Erametsaomanikele kuulub kokku 49% metsamaast, seejuures füüsilistele isikutele 0,63 miljonit ha (27%) ja juriidilistele isikutele 0,52 miljonit ha (22%). Maareform on lõpetamata 0,06% metsamaast [1].
17. sajandil kasutati põllumajanduseks peaaegu kõiki selleks sobivaid alasid ja see määras ka metsade tänase paigutuse Eestis [2]. Eesti Vabariigi algusajal hakati talusid looma metsade arvelt [3] ning kuigi tollast metsasust on erinevatel põhjustel raske mõõta, oli enne Teist maailmasõda Eesti metsasus hinnanguliselt 32% ehk arvatavasti kõigi aegade väikseim [4]. Nõukogude aega, eelkõige aastaid 1960-1990 iseloomustas mõõduka metsakasutuse periood: raieintensiivsus oli suhteliselt madal ning metsamaa pindala suurenes nii kasutusest väljalangenud põllumajandusmaa metsastumise kui ka metsastamise ning soode kuivenduse tulemusena [4]. 1988. aastaks oli Eesti metsasus kasvanud 42,4%-ni, oluliselt suurenes nii puistute keskmine vanus kui puidutagavara [4]. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on metsasus veelgi suurenenud – 1999. aastal alustatud statistilise metsainventuuri järgi oli metsasus 2000. aastal 49,5% ja 2023. aastal 51,5% [1].
Kaitstavatele aladele (kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid) jääb viiendik Eesti metsamaast. Kaitstavate alade loodusreservaatides ja sihtkaitsevööndites on kümnendik Eesti metsamaast [5]. Rangeks kaitseks loetakse lisaks loodusreservaatidele ja sihtkaitsevöönditele ka kavandatavatele kaitstavatele aladele planeeritavad reservaadid ja sihtkaitsevööndid, riigimetsa ja lepinguga kaitstud erametsa vääriselupaigad ning I kaitsekategooria liikide leiukohad. Statistilise metsainventeerimise andmetel oli 2023. aastal 18,4% (429 610 ha) Eesti metsamaast range kaitse all. Lisaks oli 13,2% (308 454 ha) metsamaast kaitsemetsade staatuses - metsamaa, kus metsamajandustegevus on piiratud ulatuses lubatud. Suurem osa range kaitse all olevast metsamaast asub riigimaal (365 047 ha ehk 34,1% RMK halduses olevast maast) [1].
Tekst: Mati Valgepea, Feliks Sirkas
Toimetamine: Mati Valgepea, Feliks Sirkas
Viimati muudetud: 12.07.2024
__________________________________________________
[1] Eesti statistiline metsainventuur (SMI). Keskkonnaagentuur.
[2] Lippus K. 1983. Metsade paiknemine Eestis 17. ja 18. sajandil. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused 3: 228–237.
[3] Saarmann T. jt. Eesti metsa lugu. Delfi.ee, 18.07.2018.
[4] Pärt. E. Eesti metsavarud ajaloo tuultes. Eesti Loodus 4/2008.
[5] Roasto, R., Sims, A. 2020. Metsad. Roasto, R., Tampere, U. (toim). Eesti looduse kaitse aastal 2020. Keskkonnaagentuur, Tallinn: 147–151.