Veeseadus määratleb veekogude kaldal veekaitsevööndi, looduskaitseseadus aga ehituskeelu- ja piiranguvööndi

Siseveekogud on loodusrikkus, mis on olulised väärtuslike elupaikadena, loomade liikumisteedena, aga ka puhkevõimaluste ja veekeskkonna kaitse tagamiseks. Veekogude loodusliku seisundi ja mitmekesisuse säilimiseks on kehtestatud õigusaktidega inimtegevusele erinevad nõuded.

Veekogude kallaste looduslikena säilitamiseks on seadustega määratletud veekogudele erineva ranguse ja laiusega kaitsevööndid – veekaitsevöönd, ehituskeeluvöönd ja piiranguvöönd. Nimetatud vööndite laiuse arvestamise lähtejooneks on Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir, välja arvatud erandite puhul, nagu näiteks mere puhul arvestatakse korduva üleujutusega ala veekaitse-, piirangu- ja ehituskeeluvööndi sisse ning sellisel juhul on loodukaitseseaduses sätestatud vööndite laiuse arvestamise lähtejooneks üleujutusala piir.

• Veekaitsevöönd on kalda või ranna erosiooni ja hajuheite vältimiseks. Veekaitsevööndi ulatus ja seadusest tulenevad nõuded on kirjas veeseaduse §-des 118-119.
• Veekogu ranna ja kalda ehituskeeluvööndi eesmärgiks on kaitsta ranna ja kalda looduslikku kooslust liigse arendussurve eest ning tagada elanikkonnale alade avatus. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi ulatus ja seal kehtivad piirangud inimtegevusele on kirjas looduskaitseseaduse ptk-s 6.
• Veekogu ranna ja kalda piiranguvöönd on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamiseks ja inimtegevuse kahjuliku mõju piiramiseks. Ranna või kalda piiranguvööndi ulatus ja seal kehtivad piirangud inimtegevusele on kirjas looduskaitseseaduse ptk-s 6.

Kohalik omavalitsus võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndit planeeringuga suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ja lähtudes looduslikest oludest, maaüksuste piiridest, taristust ja väljakujunenud asustusest. Ehitusvööndi vähendamiseks vajab kohalik omavalitsus keskkonnaameti nõusolekut.

Osa veekogudest asub kaitstavatel aladel

Eesti looduse infosüsteemis arvel olevatest vooluveekogudest jääb kaitstavatele aladele 4159 km (see moodustab viiendiku registris arvel olevate vooluveekogude kogupikkusest). Seisuveekogudest jääb kaitstavatele aladele ligi 100 000 ha ehk 47% [1]. Enamiku sellest moodustavad kaitstavad alad Peipsi järvel ja Võrtsjärvel. Peipsi järve Eestile jäävast osast on kaitstavate aladega kaetud 56%, Võrtsjärv on tervenisti kaitse all hoiualana. Euroopa Liidu loodusdirektiivi järgi vajavad kaitset haruldased ja reostustundlikud järvetüübid, looduslikult väga kaunid või haruldase tekkeviisiga veekogud ning veekogud, kus on kujunenud haruldane elustik või omapärane ökosüsteem. Sellised veekogud on kaitse alla võetud Natura 2000 aladena [2]. Kaitstavatel aladel asuvatele veekogudele rakendub ala kaitsekord (sätestatud kaitse-eeskirjades).

Siseveekogude kaitset väljaspool kaitsealasid saab korraldada aga näiteks maastikuhoolduskavade kaudu, mille koostamist korraldavad kohalikud omavalitsused. Veekogude kaitseks ja seisundi parandamiseks teostatakse ka veekogude tervendamisi, et taastada nende kunagine soodne seisund, parandada välisilmet või siirdekalade rändetingimusi jne. 

Viimati muudetud: 14.11.2024

____________________________________

[1] Sirel, K., Pille, K. 2020. Kaitstav territoorium ja akvatoorium. Roasto, R., Tampere, U. (toim). Eesti looduse kaitse aastal 2020. Keskkonnaagentuur, Tallinn: 32-39. 

[2] I. Ott, H. Timm. Siseveekogud. Õpik kõrgkoolidele. 2020.