Suur osa Eesti punasesse nimestikku kuuluvatest liikidest on seotud poollooduslike kooslustega
Pärandniidud on erakordselt suure liigilise mitmekesisusega. Nad on oluliseks kasvupaigaks ligi 700 taimeliigile. Laelatu puisniidult on leitud 1 m2 peal kasvamas 76 taimeliiki [1] – see on liigirikkuselt üks esimesi taimekooslusi kogu maailmas. Ka kuivadel ja õhukese mullakihiga loopealsetel esineb suur liigirikkus, kuigi see jääb puisniitudele alla [2].
Pärandniitude suur rohttaimede liigirikkus loob head elutingimused ka teiste elustikurühmade jaoks. Hinnanguliselt on suur osa Eesti punasesse nimestikku kuuluvatest liikidest seotud poollooduslike kooslustega, näiteks 20% seentest, 49% samblikest, 86% soontaimedest, 42% selgrootutest ja 55% selgroogsetest loomadest [3]. Poollooduslikud kooslused on olulised kasvukohad paljudele orhideedele ehk käpalistele, keda leidub Eestis 39 liiki ja alamliiki [4].
Nii suur liigirikkus on kujunenud mitme teguri koosmõjul. Olulisemad neist on regulaarne ja väga pikka aega kestnud niitmine ja karjatamine ning elutingimuste ruumiline mosaiiksus, aga ka stabiilne mullaviljakus, lubjarikas muld ja suur liigifondi olemasolu [5]. Niitmine ja karjatamine hoiab taimerinde ühtlasena, nii et ükski liik ei saa domineerima ja teisi varjutama. Elutingimuste ruumiline mosaiiksus võimaldab näiteks puisniidul metsa- ja niidukoosluse omavahelise põimumise, mistõttu kasvab seal nii metsa- kui ka niiduliike5.
Pärandkoosluste loodusväärtused säilivad ainult inimese kaasabil. Ilma niitmise või karjatamiseta niidud võsastuvad, kadastuvad või roostuvad ning liigirikkus väheneb järsult. Poollooduslikke kooslusi ohustavad ka niitude kultuuristamine (heinaseemne külvamine), väetamine, liiga suure koormusega karjatamine, aga ka kuivendustööd, ehitamine ja teede rajamine. Poollooduslike koosluste vähenemine algas nõukogude ajal, kui varasem talupidamisel põhinev põllumajandus lõpetati sunniviisilise kollektiviseerimisega ja mindi üle intensiivsele põllumajandusele. Tänapäeval tegeletakse hooletusse jätmise tagajärgede likvideerimisega – poollooduslike koosluste säilitamine on kaasaegse looduskaitse üks olulisimaid vastutusi. Nende taastamiseks ja hooldamiseks on loodud toetusmeetmed ja koostatud on pärandniitude tegevuskava. Praegused rahalised toetused on pelgalt niitmiseks või karjatamiseks, kuid mis saab Eesti poollooduslikest kooslustest siis, kui praegune toetuste süsteem peaks ühtäkki lõppema?
Pärandniidud on ka olulised pärandkultuuri objektid. Nende taastamisel ja hooldamisel tuleb pidada silmas traditsioonilist maakasutust, aga ka kohalike elanike sidet kooslustega [3].
__________________________________________________
[1] M. Sammul, K. Kull, K. Kattai. Pikaajaline väetuskatse Laelatu puisniidul. Estonia – Maritima 2013/9: 39-79. http://www.pky.ee/siselinkide_materjalid/Laelatu%20ajalugu%20ja%20loodus.pdf.
[2] A. Helm. Eesti loopealsed ja kadastikud. Juhend koolsuste hooldamiseks ja taastamiseks. Tartu Ülikool, Pärandkoosluste kaitse ühing, 2011. http://www.pky.ee/siselinkide_materjalid/Loopealsete_ja_kadastike_hoolduskava_2011.pdf
[3] B. Holm jt. Poollooduslike koosluste jätkusuutliku majandamise tegemise analüüs, 2019. http://www.pky.ee/siselinkide_materjalid/PLK_uuringu_aruanne.pdf.
[4] https://orhidee.ee/uldine/.
[5] T. Talvi. Eesti puisniidud ja puiskarjamaad. Hooldamiskava, 2010. http://www.pky.ee/siselinkide_materjalid/Puisniitude_puiskarjamaade_hoolduskava_2011.pdf.