Tänapäeval nähakse metsas lisaks majandusliku hüvede pakkujale ka kultuurilise funktsiooni kandjat
Eestlased on olnud metsaga seotud läbi kogu ajaloo ning see moodustab ka osa meie kultuurist. Soome-ugri rahvaste klassikalise pärinemisteooria järgi on ka eestlaste esivanemaid veetnud aastatuhandeid liikudes Uuralite metsavööndist Läänemere rannikule. Mets on olnud meie esivanemate loomulik keskkond ja kujundanud rahva iseloomu ja harjumusi. Arvatakse, et need aastatuhanded on kujundanud nii eestlastes kui ka teistes soome-ugri rahvastes erinevaid iseloomujooni. Mets on muutnud seal elanud inimesed erksaks ja tähelepanelikuks, suurendanud nende tajumisvõimet ja erinevustest arusaamist. Samas on metsakeskkond võinud inimesi muuta ka introvertseks, melanhoolseks ning avalikkust pelgavaks [1].
Kindlasti on mets keskkonnana mänginud tähtsat osa Eestimaal elavate inimeste elus kiviajast alates. Pärast jääaega asendus Eesti tundrailmeline taimestik metsadega ning ürgsed kütid rändasid saakloomade järel tihti ka metsades. Loodususkne maailmapilt võttis metsa, kui väega elusorganismi. Hiljem seostati metsa seal elavate haldjatega, kellega tuli metsa minnes suhelda, et mitte õnnetusse sattuda [1]. Inimeste paikseks jäämisel hakati metsade asemele rajama alepõldusid – puud võeti maha, põletati ning tuha või tuhase mulla sisse külvati seeme. Eestis oli alepõletamine valdav maaharimisviis 17. sajandini, Lõuna-Eestis kestis see traditsioon 19. sajandi ja isegi 20. sajandi alguseni.
Asustuse tihenemisega ning inimeste koondumisega küladesse muutus mets inimeste jaoks kaugemaks, võõramaks, isegi ohtlikumaks, kuid pakkus sõdade ajal ka pelgupaika vaenlase eest. Mets kaitses ühteviisi nii mõisniku, kiriku, riigi kui ka võõrvallutajate eest nii varasemas ajaloos kui ka veel 20. sajandilgi. 19. sajandil võeti kasutusele mõiste „metsavend“ tähistamaks erinevate ohtude eest metsa pagenud inimesi [2].
Rahvastiku arvukuse suurenedes hakkas elanikkond tarbima järjest enam puitu. 18. sajandi teisest poolest võeti hulgaliselt metsa maha mõisate viinatööstuse tarbeks, paberitööstuses hakati puitu toorainena kasutama 19. sajandi teisel poolel. Nõukogude ajal, mil metsa majandasid metsamajandid ja metsakombinaadid, lisaks ka kolhoosid ja sovhoosid, hakati metsa töötlema traktorite ning mootorsaagidega. Algas ka laialdane metsade kuivendamine. Jätkati ka metsadest ravimtaimede kogumist ning marjul käidi nii massiliselt, et tuli kehtestada marjalkäigu keeluajad. Ka tänapäeval on Eestis seene- ja marjakorjamine populaarne ning head korjekohta hoitakse kiivalt kitsa ringi teada.
Lisaks majandusliku hüvede pakkujale nähakse metsas tänapäeval ka kultuurilise funktsiooni kandjat – eestlastele on mets oluline ning metsamotiive kasutatakse nii filmi- kui ka maalikunstis, muusikas ja kirjanduses.
Metsa-teema on andnud ainest mitmest vaatenurgast. Kui Nõukogude aeg tõi kaasa vajaduse metsa kaitsta, lõid kirjanikud Kunksmoori ja naksitrallide sarnased looduse kaitsjad [3]. Tänapäeval on mets aga kirjanduses levinud kultuuriline motiiv (näiteks Valdur Mikita käsitluses), mida võrreldakse ka kirikuga (näiteks portreefilmis Fred Jüssist) – mets kui pühakoda, millesse inimesel tuleks suhtuda suure asutusega.
Pühaks pidasid metsa või seal asuvaid objekte juba vanad eestlased. Väga oluline kultuuriline aspekt on metsas asuvad looduslikud pühapaigad – hiied, pühad puud, allikad, ohvrikivid, ohvriaiad, ristipuud. See on mitmekihiline ja keerukas kultuuripärand, milles on nii looduslikke kui ka materiaalse ja vaimse kultuuri aspekte. Sellel on ajalooline, arheoloogiline, usundilooline, folklooriline, etnoloogiline ja keskkonna-alane väärtus.
Metsade kultuuriväärtusi on selgitatud 2006. aastal alanud pärandkultuuri objektide inventuuri käigus [4].
__________________________________________________
[1] http://maatundmine.estinst.ee/kohad/kuremae/72-eestlased-metsarahvana/
[2] https://et.wikipedia.org/wiki/Metsavennad
[3] T. Lees. Kuidas paistab mets lastekirjanduse aknast? Õpetajate leht, 05/2014. https://opleht.ee/2014/05/kuidas-paistab-mets-lastekirjanduse-aknast/
[4] L. Tarang jt. Väike pärandkultuuri käsiraamat. Tartu: Eesti loodusfoto, 2007. http://www.rmk.ee/files/V%C3%A4ike%20p%C3%A4randkultuuri%20k%C3%A4siraamat.pdf; pärandkultuuri objektide loend: https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objsearch=parandobj