Augustikuu muinastulede öö on ühine komme kõikides Läänemere randades
Sõna „meri“ on olnud eesti keeles kasutusel juba kümme tuhat aastat või kauemgi. Meri lahutab ja meri ühendab - piirkondlikud erinevused rahvakultuuris ning elulaadis on kujunenud piki veepiiri. Rannarahvas on olnud sõltuvuses muutlikust merest, mis on kujundanud nende igapäevakultuuri ning vaimuilma, uskumusi ja kombeid ning traditsioonilist elulaadi [1].
Eestlased on merd alati pühaks pidanud. Kalasaagi saamiseks peeti kinni põlvest põlve edasi antud uskumustest ja kommetest, mistõttu on rahvapärimuses palju uskumustele toetuvaid käske ning keelde. Enne merele minekut ja/või pärast sealt naasmist on peetud palvusi rannakabelites, mida rahvasuus sageli kutsutigi „kalakabeliteks” [1].
Merd on eestlased kujutanud naisena. Tujukasse vete- või mere-emasse tuli suhtuda aupaklikult ja lugupidavalt, kalasaagi eest oli kombeks mere-emale ka tänuohver tuua. Ohverdatud on aga ka näiteks merehiiule ning vetevaimule Kolju-taadile, kes on tuntud ka soome folklooris. Usuti, et Kolju-taat nuhtleb kõiki kalureid, kes ohverdamas ei käi. Ohverdati nii kala kui ka alkoholi, soola, leiba; sageli heideti see otse merre. Maale tagasi jõudes annetati osa kalasaagist küla vaestele ja santidele, uskudes seeläbi kalaõnne kestmist [1].
Vahel käidi enne merele minekut pühas hiies või pühapuu juures mereretkele õnnistust palumas – just siin on kristlus ja rahvakombed tihedalt põimunud. Palvetati nii kristlike kabelite juures kui ka ohverdati sealsamas merele hea õnne saamiseks. Kalurite ja meremeeste kaitsepühak on püha Nikolaus, kellele on pühendatud mitu randadesse ehitatud kabelit merehädast pääsemise korral. Näiteks sellele on Saha kabel Tallinna lähistel [1].
Rannarahvas suhtles Põhjala rahvastega, nendelt laenati mitmeid kombeid ja tähtpäevi. Skandinaavia mõjul on meile jõudnud näiteks tuppa toodavad jõuluõled või jõulukroonid, ka augustikuu muinastulede öö, mille mõte on edendada ühtsust Läänemere ranna- ja maarahva seas, on ühine komme kõikides Läänemere randades [1].
Rannarahvas sai oma leivakõrvase peamiselt kalapüügist ja ka hülgeküttimisest. Kalal käisid nii mehed kui ka naised tervete külade kaupa. Vanimat alalist kaluriküla Pärispeal mainitakse kirjalikes allikates juba 1295. aastal. Rannakülades tegeldi peale kalapüügi ka laevaehituse, meresõidu ja meremeeste koolitamisega [1].
Rannaküladega seotud nähtus oli salapiiritusevedu. See sai alguse 1919. aastal, kui Soomes keelati viinamüük. Rannarahvas asus 1920. aastate alguses piiritust salaja Soome viima. Paljud piiritusevedajad olid kalurid, kes tundsid ülelahe-kalureid – äri oli hästi organiseeritud ja muutus peagi massiliseks. Väidetavalt olid asjasse segatud ka riigiametnikud. Selle äri kaudu liikus suur raha, tekkisid „piiritusekuningad“, kes juhtisid ulatusliku võrgustiku tööd. Selline elu kestis vaid 10 aastat, kuid avaldas kohalikule elule suurt mõju [2].
Omaette kultuuriline nähtus Eesti ranna-aladel olid eestirootslased (rannarootslased), kes on elanud Eesti rannikualadel ja suurematel saartel juba alates vähemalt 13. sajandist. 17. sajandi keskel elas Eestis rootslasi umbes 10 000, ka 20. sajandi alguses moodustasid nad mõnes piirkonnas elanikkonna enamuse. Enamik elanikest aga siirdus Teise maailmasõja lõpuaastatel Rootsi või küüditati. 2006. aastal alustati kultuuriautonoomia loomist ja asutati Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus: taastati mitmeid kirikuid jt olulisi mälestusmärke, kohtumispaigaks loodi Rannarootsi Muuseum Haapsalus ja Tallinna Rootsi-Mihkli kirik. Igal kolmandal aastal toimub Eestirootslaste laulu- ja tantsupidu ning suvised üritused ajaloolistel rannarootsi asualadel [3].
Kuna Nõukogude ajal oli Eesti rannik ühtlasi NSV Liidu välispiiriks, muudeti kogu avamere rannik ja saared piiritsooniks. Neil aladel rajati sõjaväelinnakuid ja piirivalvekordoneid ning seal liikumiseks pidi mujal elav inimene loa taotlema. Kuigi militaarobjektid kipuvad loodusele hävitavalt mõjuma, tagas kinnine piiritsoon nii mõneski paigas elustiku puutumatuse ja hea seisukorra.
Mere mõjud on märgata kõikides kultuurivaldkodades, olgu see siis aineline (materiaalne) või vaimne pärand. Eelmistelt põlvedelt päritud ja enda loodud või mujalt üle võetud uus on läbi aegade vorminud Eesti kultuuri tervikuna. Merekultuur on süntees paljudest erinevatest kultuuritahkudest, mille seas on nii kunsti, disaini, rõivamoodi, muusikat, teatrit kui ka kino.
__________________________________________________
[1] M. Kõivupuu, V. Palginõmm. Meri annab, meri võtab, meri mehegi matab. Eesti Loodus, 2011. http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel4223_4202.html
[2] Eesti-Soome salapiirituseäri. http://185.46.22.81/index.php?&event=Show_main_layers&layer_id=255