Eesti rannik, kaasa arvatud pankrannik, on täies ulatuses laugrannik

Rannik on randlat (mere või suurjärve põhja ja maismaad hõlmav vöönd, mida kujundab peamiselt lainetus) ja sellega piirnevat mere või suurjärve (Võrtsjärve, Peipsi järve) põhja ja maismaad hõlmav vöönd. 

Rannik jaguneb üldjuhul järskrannikuks ja laugrannikuks. Eesti rannik, kaasa arvatud pankrannik, on täies ulatuses laugrannik. Järskrannik on näiteks fjordrannik.

Laugrannik jaguneb järsakrannaks ja lauskrannaks. Järsakrand kujuneb kohas, kus meri randa murrutab. Need rannad jaotuvad pankrannaks ja astangrannaks. Pankrannad on aluspõhja settekivimite paljandumispiirkondades ajapikku kulutatud kõrged püstloodsete seintega rannad (nt Panga pank, Osmussaare pank). Astangrand on pudedatesse kvaternaari setetesse murrutatud rand, mis on reeglina pankadest madalamad ja laugemad ning enamasti kaetud rusukaldega (nt Tareste astangrand).

Lauskrannad on seevastu madalad rannad. Neile on iseloomulikud väikesed suhteliste kõrguste vahed, settematerjal on tavaliselt rannal ühtlaselt laiali jaotunud. Lauskrannal esineb nii kuhje- kui ka kulutusvorme. Lauskrannad jagunevad omakoda kulutuslikeks randadeks ja kuhjelisteks randadeks.

Kulutuslikest randadest on Eestis levinud paerannad, aga ka moreenrannad. Paerannal paljanduvad lubjakivid on tugevasti karstunud (nt Vilsandi karrid). Moreenrandasid iseloomustab suuremate kivide ja suurte rändrahnude rohkus (Pärnu laht, Kihnu, Manilaid jpt).

Kuhjuseliste lauskrandade hulka kuuluvad liiva- ja kliburannad (nt Kõpu ps) ning möllirannad (nt Haapsalu ja Matsalu lahe rannikud jpt.). Liiva- ja kliburannad kujunevad lainetusele avatud rannalõikudel, kus tormilainetus paiskab rannale paeklibu, kruusa ja liiva. Möllirandu iseloomustavad lainetuse eest varjatud madalates lahesoppides osaliselt mudaga kaetud ohtrad savisetted. Sageli levivad neil ulatuslikult ka rannaroostikud.

Eesti rannajoone pikkus

Eesti rannajoon on 3780 kilomeetrit pikk, hästi liigestatud poolsaarte ja lahtedega. Sellest on kaitse all 3/4 [1].

Eesti 79-st kohalikust omavalitsusest saab ranna omamisega uhkustada vaid 25 ehk ligi kolmandik. Ranna omamine tähendab omavalitsusele kohustust randa ja selle looduslikke väärtusi kaitsta. Selle täitmise üks eeldusi on ranna kaitse ja kasutamise põhimõtetes kokkuleppimine ning nende põhimõtete rakendamine maakasutuse planeerimisel. Ranna ja kalda kasutamise üldised kitsendused (piiranguvöönd ja ehituskeeluvöönd) sätestab looduskaitseseadus. Veeseadus sätestab veekaitsevööndi.

Rand kui kolme keskkonna – vee, õhu ja maismaa – kokkupuuteala loob head tingimused suuremaks looduslikuks mitmekesisuseks. Looma- ja taimeliikide rikkuse poolest paistab rand silma mis tahes biogeograafilises vööndis – arktikast troopikani. Läbi aegade on randa mõjutanud mitte ainult lainetus ja tormituuled, vaid ka inimene. Randade arengut on mõjutanud heinaniitmine ja loomade karjatamine, roolõikamine ja paadiehitus ning kala- ja hülgepüük. Tänaseks on rannarahva traditsioonilised tegevused asendunud pigem surfamise ja purjetamisega, rannamõnude nautimise ja suvemajade rajamisega [2].

__________________________________________________

[1] Roasto, R. Tampere, U (koost.). 2020. Eesti looduse kaitse aastal 2020. Keskkonnaagentuur. Tallinn.

[2] Peterson, K., P. Kuldna. (koost.) 2005. Rannaalade väärtused ja nende kaitse. SEI väljaanne nr 7, SEI-Tallinn. https://cdn.sei.org/wp-content/uploads/2018/02/4375.pdf