Siseveekogude seisund

EL liikmesriigid peavad pingutama selle nimel, et kõik pinnaveekogumid oleksid vähemalt heas seisundis.

Kalamees ja haug
PURIKAS. Heas seisus siseveekogud pakuvad muuhulgas suurepärast rekreatiivset tegevust kalastushuvilistele. Autor: Igor Nael

Pinnaveekogude reostumisest ohtlike ainetega saab Eestis rääkida eeskätt seoses põlevkivitootmisest tuleneva reostusega Ida-Virumaal alates 1930. aastatest. Põllumajandusest lähtuv märkimisväärsem reostuskoormus (virts, väetised, taimekaitsevahendite jäägid) tekkis aga nõukogude ajal, kui tootmine intensiivistus. Lisaks juhiti otse veekogudesse asulate ja tööstuse reovesi, millel puudusid tollal puhastussüsteemid. Seetõttu halvenes 1970-1980. aastatel veekogude seisund oluliselt [1].

 

20.-21. sajandi vahetuseks paranes veekogude seisund märgatavalt seoses ühiskondlik-majandusliku formatsiooni muutumisega. Nimelt soikus kolhoosikorra lagunemisega põllumajandustootmine ning loodi asulate ja tööstuse reoveepuhastusjaamad. Järvedes vähenes lämmastiku sisaldus, järvede kinnikasvamine aeglustus ja nende seisund paranes. Praeguseks on kolmandik järvedest ja veidi üle poolte vooluvetest heas või väga heas seisundis.

 

Kuidas hinnatakse veekogu seisundit?

 

Pinnavee seisundi üle peetakse arvestust pinnaveekogumite kaupa. On oluline teha vahet veekogul ja veekogumil. Kui veekogu on looduses eksisteeriv jõgi, järv vm veekogu, siis veekogumiteks arvestatakse veekogu või selle osa loodusliku tüübi ja inimtegevuse võimaliku mõju järgi [2]. Näiteks Selja jõgi on jagatud neljaks erinevaks veekogumiks. Veekogumeid, mille seisund tuleb määrata, on praegu 744 (635 vooluveekogudel, 93 järvedel, 16 rannikumeres).

 

Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi järgi antakse veekogumite seisundile koondhinnang nende ökoloogilise seisundi (tugevasti muudetud veekogude puhul ökoloogilise potentsiaali) ja keemilise seisundi põhjal. Pinnaveekogumi ökoloogilist seisundit iseloomustavad viis seisundiklassi: väga hea, hea, kesine, halb ja väga halb. Pinnaveekogumi keemilist seisundit iseloomustavad aga kaks seisundiklassi: hea ja halb.

 

2020. aasta seisuga on pinnaveekogumitest 53% heas koondseisundis, 29% kesises koondseisundis, 18% halvas koondeisundis ning alla 1% väga halvas koonseisundis. Väga heas koondseisundis veekogumid puudusid. Vooluveekogumitest on heas koondseisundis 58% ning järvedest on hea seisund saavutatud 22% kogumitest. Täpsemalt vaata veekogumite seisundite kohta Keskkonnaportaalist ja Keskkonnaagentuuri veekogumite kaardirakendusest.

 

Veekogumite seisundi graafik
EESTI PINNAVEEKOGUMITE SEISUND. Kõik EL liikmesriigid peavad pingutama selle nimel, et kõik pinnaveekogumid oleksid vähemalt heas seisundis. Allikas: Keskkonnaagentuur

 

Kuidas veekogude seisundit parandada?

Eestis on iga vesikonna kohta koostatud veemajanduskava, milles nähakse ette konkreetsed tegevused veekogude seisundi parandamiseks. Veekogude ökoloogilise seisundi parandamiseks tuleb vähendada veekogudesse sattuva reostuse hulka, likvideerida mittevajalikud paisud, ehitada alles jäävate paisude juurde kalapääsud ja tagada reoveepuhastitest välja lastava vee nõuetele vastavus.

 

Üldjuhul on mittehea seisundi põhjuseid rohkem kui üks, mistõttu tuleb veekogude seisundi parandamisel tegeleda kõikide surveteguritega kompleksselt. Taolist lähenemist kasutakse esmakordselt LIFE programmist rahastatud LIFE IP CleanEST projekti raames, mille eesmärk on parandada Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundit.

 

Ka kliima mõjutab siseveekogude seisundit

 

Kliima soojenemine põhjustab muutusi Eesti suurjärvede jäärežiimis, jäävaba aja veetemperatuuris, vee keemias ja elustikus. Suurenev toitelisus ja kõrge suvine veetemperatuur põhjustavad ulatuslikke veeõitsenguid. Sademete hulga muutused mõjutavad valgalalt lähtuvat ainete sissekannet ning meie suurjärvede veetaset suures ulatuses. Veetase mõjutab aga otseselt veesamba valgustatust ja ainevahetust põhjasetetega ning nende kaudu taimhõljumi kasvu. Küllaltki madalas Võrtsjärves on nimetatud mõjud märgatavamad kui meie teistes suuremates järvedes [3].

 

Erinevat tüüpi väikejärved reageerivad klimaatilistele teguritele erinevalt sõltuvalt neisse voolavate jõgede toitelisusest ja vooluhulgast. Koos veeõitsengute sagenemisega võivad  sageneda ka kalade suvised massilised hukkumised hapnikukontsentratsioonide suurte ööpäevaste kõikumiste ja aluselises keskkonnas moodustuva ammoniaagi tagajärjel. Samuti halveneb sellega seoses ka põhjakihtide hapnikuga varustatus ja hapnikuta tsoon võib laieneda suuremale põhjaalale soodustades fosfori leket setetest [3].

 

Kliima soojenemine toob kaasa Eesti siseveekogude hüdroloogilise režiimi olulise muutumise. Soojemate talvede tõttu suureneb jõgede talveäravool ning kevadine suurvesi jääb väiksemaks ja nihkub varasemaks. Suureneb sügisene kõrgveeperiood ning pikeneb suvine miinimumäravooluperiood. Sellised muutused parandavad jõgede talvist ökoloogilist seisundit (kõrgem veetase ja suurem vooluhulk parandavad jõgede hapnikuga varustatust), kuid muudavad selle halvemaks suveperioodil (temperatuuri tõus mõjub negatiivselt jahedaveelistele liikidele ning põhjustab veetaimestiku intensiivsemat arengut) [4]. 
 

 

 

Viimati muudetud: 15.06.2022

 

___________________________

[1] A. Ader, U. Tartes. 2014. Veeteemaline õpimapp. Tallinn. Keskkonnaamet.

[2] https://www.riigiteataja.ee/akt/121042020061

[3] Kliimamuutuse mõju veeökosüsteemidele ning põhjaveele Eestis ja sellest tulenevad veeseireprogrammi võimalikud arengusuunad. 2012. Toimetaja: Peeter Nõges. Tartu. Keskkonnaministeeriumiga sõlmitud lepingulise uurimuse aruanne.

[4] https://www.klab.ee/kliimamuutused/valdkonnad/looduskeskkond/