Süsiniku sidumise seisukohalt on olulised just parasvöötme metsad

Biosfääri tähtsaimad aineringed on süsiniku-, lämmastiku-, fosfori-, hapniku- ja väävliringe, samuti veeringe ja kivimiringe. Mets on suurima biomassiga taimekooslus ja väga suure pindalaga biosfääriosa, kattes ligikaudu neljandiku planeedi maismaast. Metsade roll on oluline eeskätt süsiniku-, hapniku- ja veeringes, aga üsna märkimisväärselt ka lämmastikuringes. Nimetatud protsessid on tähtsad ka kliimaprotsesside seisukohast.

Metsa aineringe kiirust peegeldab taimse massi aastane juurdekasv hektari kohta – näiteks põhjataiga kuusikus on see 5 tonni, Ida-Euroopa tammikuis 8 tonni ja Kongo nõo troopilistes vihmametsades 33 tonni [1]. Vihmametsa aineringe on seega kiire ehk pinnasele kukkuvad lehed ja oksad lagunevad kiiresti ning lähevad taimedel uuesti kasutusse. Nii ei kogune vihmametsade mulda orgaanilist ainet ning süsiniku sidumise ja eraldumise protsessid on tasakaalus.

Parasvöötme lehtmetsades muutub lehevaris aga huumuseks ja mullad on väga viljakad, mistõttu on lehtmetsad tervikuna oluliselt paremad süsiniku ja lämmastiku sidujad kui vihmametsad. Ka boreaalsed metsad ehk taigad on head süsiniku ja lämmastiku sidujad, kuid paraku kahaneb seoses kliimasoojenemisega nende metsade pindala ning peale tungib segamets. Süsiniku ja lämmastiku ringe kiireneb ning atmosfääri vabaneb suurem hulk kasvuhoonegaase, mis omakorda kiirendab kliimamuutust [2].

Õhulämmastik satub atmosfäärist mulda sümbiontse lämmastikusidumise tulemusena ja ka äikese mõjul, väiksem hulk lämmastikku satub mulda ka sademetega. Eesti metsades on lämmastik aga üpris tagasihoidlik suurus. Eesti puuliikidest on vaid lepad võimelised sümbiontselt siduma õhulämmastikku ja seeläbi rikastama mulda lämmastikuga – see seab lepad võrreldes teiste metsapuudega erilisse seisu. Paraku on sümbiontide abil õhulämmastiku sidumine puudele energeetiliselt küllaltki kulukas protsess: näiteks 100 kg N sidumiseks läheb leppadel tarvis umbes 2 tonni kuivainet ehk ligikaudu 5 m³ puidu juurdekasvu [3].

Metsadel on väga oluline roll ka üldises veeringes.Täiskasvanud puud hoiavad endas vett ning stabiliseerivad veetaset, toimides loodusliku filtrina ja aidates kaasa vihma tekkele. Kuna kasvavad puud tõmbavad endasse vett, siis lageraide tulemusena veetase maapinnas üldjuhul tõuseb. Ulatuslikud raied jõgede kallastel viivad aga jõetaseme kõikumiseni, nireks kuivamisest kuni üleujutusteni [4].

 __________________________________________________

[1] Ü. Tamm. Mets. Eesti Entsüklopeedia, 2009. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/mets3.

[2] M. Portillo Estrada. On the relationships between plant litter and the carbon and nitrogen cycles in European forest ecosystems : a thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Ecophysiology = Euroopa metsaökosüsteemide süsiniku- ja lämmastikuringe seosed taimse varisega : väitekiri filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks ökofüsioloogia erialal / Miguel Portillo Estrada ; [Institute of Agricultural and Environmental Sciences, Estonian University of Life Sciences]. Eesti Maaülikool, 2013.

[3] M. Strandberg. Metsas tuleb näha nii puid kui ka mulda. Sirp, 27.03.2013. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/metsas-tuleb-naeha-nii-puid-kui-ka-mulda/.

[4] Mets kui osa vee ringlusest. Eesti metsa abiks, 2020. https://www.eestimetsaabiks.ee/mets-kui-osa-vee-ringlusest/