Suurimaks probleemiks Läänemeres on inimtekkeline eutrofeerumine ehk rikastumine toitainetega

Läänemeri on üks maailmas kõige tugevama inimmõju all olev meri. Läänemere valgalal (alal, millelt voolab merre vesi), mis on neli korda suurem kui meri ise, elab kokku üle 85 miljoni inimese. Seetõttu on reostuskoormus merele küllaltki suur. Võttes arvesse Läänemere geomorfoloogilisi iseärasusi (nt vähene ja kitsas ühendus ookeaniga ja aeglane veevahetus), on tema võime tasandada inimtegevusest ja muudest teguritest tulenevaid negatiivseid survetegureid üsna piiratud. Seega on Läänemeri kõikvõimalike muutuste ja reostuse suhtes väga tundlik. 

Tänapäeval on kõige olulistemaks keskkonnaprobleemideks Läänemeres merevee rikastumine toitainete ja saasteainetega, kalade väljapüük ning võõrliiikide sissetoomine. Suureks surveteguriks on ka tihe laevaliiklus ja sellest tulenevad ohud (sh võõrliigid ja naftareostus). Kindlasti ei saa jätta mainimata ka viimasel ajal üha sagedamini üles tõstetavaid mereprügi ja ravimijääkide probleeme.

Suurim probleem on eutrofeerumine

Suurimaks probleemiks Läänemeres on inimtekkeline eutrofeerumine ehk rikastumine toitainetega. See on põhjustanud näiteks vetikate biomassi suurenemist ehk vetikaõitsenguid, mille tagajärjel suureneb vee hägusus. See omakorda suurendab hapniku tarbimist merepõhja lähedal ja võib põhjustada hapnikukadu. Need tingimused põhjustavad muutusi põhjaelustiku liigilises koosseisus ja arvukuses [1]. Läänemere eutrofeerumise peamiseks põhjuseks on maismaal asuvatest reostusallikatest pärit lämmastik ja fosfor, mis jõuab Läänemerre jõgede kaudu [2]. Teiseks suureks probleemiks on erinevad saasteained, mis jõuavad merre nii jõgede kui ka atmosfääri kaudu. Eesti mereala keskkonnaseisundi hinnang [3] kinnitab, et toitainete kogused Läänemeres on liialt suured ning vee seisund selle näitaja alusel on ebarahuldav. Orgaanilisi ühendeid leidub nii settes (näiteks Tallinna, Haapsalu ja Pärnu piirkonnas) kui ka väikestes kontsentratsioonides kalades.

Läänemere Eesti rannikuvee mikrobioloogilist kvaliteeti mõjutavad punktreostusallikad (reovee suublad ja sademevee väljalasud), hajureostus (uhte- ja sademeveed maismaalt) ja võttes arvesse kruiisilaevanduse populaarsuse suurenemist ka fekaalne reostus laevadelt (puhastamata või osaliselt puhastatud fekaalvete merre juhtimine, reostus sadamatest). Kõige olulisemateks rannikumere patogeenide allikateks on aga raviasutuste reoveed [4].

Eesti merealade kalastik on suhteliselt mitmekesine, kuid ka tugeva inimmõju all. Peamisteks inimmõjust põhjustatud surveteguriteks on juba mainitud kalapüük, põllumajandus-, olme- ja tööstussaaste ning sellest põhjustatud eutrofeerumine, samuti ka võõrliikide invasioon. Eesti merevetest on aegade jooksul kokku leitud vähemalt 35 võõrliiki [5]. Üha tihenev laevaliiklus koosmõjus kliimamuutusega soodustab võõrliikide levikut. Kõige suurema esmase invasiooniriskiga piirkond (piirkond, kus võib uusi võõrliike suurima tõenäosusega avastada) Eestis on Tallinna piirkond, eelkõige Muuga laht oma suure sadamaga.

Kalapüügi mõju populatsioonidele on suurtes kogustes suguküpse kala eemaldamine populatsioonist. Selle tulemusena muudetakse kalavaru struktuuri, kusjuures kalade keskmine pikkus, individuaalne kehamass ja vanus populatsioonis alaneb. Samas piirdub Eesti rannikumeres kalapüügi mõju mittesihtliikidele (liikidele, kes jäävad püünistesse, kuigi neid ei soovita püüda) eelkõige hüljeste ja veelindudega, kuna olulisimateks püügivahenditeks on erinevad seisevpüünised [5].

Rannikumere seisundit hinnatakse EL-i veepoliitika raamdirektiivi alusel. Veepoliitika raamdirektiivi kohane keskkonnaseisund koosneb kahest poolest: ökoloogilisest seisundist ja keemilisest seisundist. Ökoloogilise seisundi moodustavad vee-elustiku (põhjataimestik, põhjaloomastik, fütoplankton) seisund ja seda mõjutavate muude näitajate seisundid (hüdromorfoloogia, veekvaliteet, saasteainete sisaldus vees). Keemilist seisundit hinnatakse prioriteetsete saasteainete sisalduse järgi. 2022. aasta seisuga on enamiku Eesti rannikumere ökoloogiline seisund kesine (63%), 19% rannikumerest on heas seisundis, halvas seisundis on 13% ning väga halvas 6%.  Keemiline seisund on kõikjal rannikumeres halb. Eesti rannikuvee koondseisund 2022. aasta seisuga on ühes veekogumis väga halb ning ülejäänutes halb. [6].

Kliimamuutuste mõju 

Suuremad muutused, sealhulgas kliimamuutustest tingitud muutused atmosfääriprotsessides, avalduvad otseselt merevee tsirkulatsioonis, temperatuuri- ja soolsusrežiimis. Kliimastsenaariumites prognoositav temperatuuri ja sademete koguhulga kasv, aga ka merevee hapestumine ning tormide sagenemine, toovad kaasa erisuunalisi muutusi. Kinnikasvamise intensiivistumine, lõunapoolsete liikide sissetung ja külmalembeste võtmeliikide taandumine mõjutavad merekeskkonna elurikkust ja tasakaalu. Lisaks kaasnevad kliimamuutustega muutused toiduahelates, pikeneb vegetatsiooniperiood ning suureneb üldine biomassi produktsioon. Viimati nimetatud muutuste täpne mõju merekeskkonna erinevatele protsessidele ja üldisele toimimisele on teadmata [7].

Viimati muudetud: 17.11.2023

__________________________________________________

[1] R. Aps, M. Kangur, E. Ojaveer, T. Saat. Läänemere loomastik. Eesti Entsüklopeedia, 2002; 2011.
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/l%C3%A4%C3%A4nemere_loomastik 
[2] R. Roasto jt. Eesti looduse kaitse aastal 2020. Tallinn: Keskkonnaagentuur, 2020
[3] A. Lotman, G. Martin, K. Viik, U. Lips (toim). Eesti mereala keskkonnaseosund 2018. Tallinn: Keskkonnaministeerium.
[4] K. Künnis-Beres, I. Lips. Merevees esinevate võimalike patogeenide pilootseire. Aruanne, 2018
[5] G. Martin. Eesti mereala keskkonnaseisundi esialgne hindamine. Aruanne EL-i merestrateegia raamdirektiivi artikkel 8-st tulenevate riiklike kohustuste täitmiseks. TÜ Eesti Mereinstituut, 2012. 

[6] Pinnavee ja põhjavee seisund - interaktiivne kaart. Keskkonnaagentuur. https://kaur.maps.arcgis.com/apps/MapSeries/index.html?appid=fd27acd277084f2b97eee82891873c41
[7] BioClim. Kliimamuutuste mõjuanalüüs, kohanemisstrateegia ja rakenduskava looduskeskkonna ja biomajanduse teemavaldkondades. Lõpparuanne. Tartu: Eesti Maaülikool, 2015, lk 28.