Sood kui liikide elupaik

Suurim ohutegur Eesti sooelustikule on varasema kuivenduse mõju

Eripärased keskkonnatingimused loovad soodes sobiva elupaiga paljudele erinevatele liikidele. Eesti soodes kasvab 280 soontaime- ja 153 samblaliiki. Enamik taimeliikidest (230) madalsoodes, 103 liiki siirdesoodes ning 45 liiki rabades. Eesti soodes elab üle 300 ämblikuliigi, üle 1600 putukaliigi, enam kui 200 linnuliiki, 11 imetajaliiki, 4 liiki kahepaikseid ning 3 (5) liiki roomajad. Väga haruldasi, I kaitsekategooria sootaimeliike on neli (lääne-sõrmkäpp, harilik kobarpea, lehitu pisikäpp, sinihall luga). II kaitsekategooria taimeliike kasvab soodes üle 30 ning sama palju on ka soodes elavaid ohustatud ja kaitstavaid loomaliike, 26 neist on linnuliigid [1].

 

Foto: Adami
RABAMURAKAS. Selle marja leidmiseks tuleb võtta korv käevangu ja seada sammud rappa või sohu. Autor: Karl Adami

 

Enne, kui 1960. aastatel algas mastaapne soode kuivendamine, hõlmasid Eestis kõige suurema pindala madalsood – ligikaudu 57% soode kogupinnast; rabad moodustasid kolmandiku ja siirdesood veidi üle kümnendiku soodest [2]. Ligikaudu poole sajandi jooksul leidis aset nii madal- kui ka siirdesoode üldpindala oluline vähenemine ning sajandivahetuseks moodustasid Eesti soodest üle 80% rabad [3]. Muutuste põhjused peituvad kuivenduses. Juba veerand sajandi eest juhtisid teadlased tähelepanu, et kuna ligikaudu 70% meie sooaladest on kuivendatud või kuivendusest mõjutatud, on need lakanud toimimast korrektse sooökosüsteemina sh ainult või enamasti soodes elavatele liikidele elupaigana [4].

 

Kuivendamise tulemusel alaneb soos veetase ja muutub veekvaliteet, turbalasund vajub kokku ja mineraliseerub ning vabanema hakkavas kasvuhoonegaasid. Kuivendamise tõttu kiireneb puhmarinde ja puistu areng ning taimkatte üldine liigiline koosseis muutub. Kasvama hakkavad puud muudavad omakorda elupaiga lagesooliikidele ebasoodsaks. Veerežiimi muutused soos toovad seega kaasa arengud, mis muudavad seal elutingimused paljudele sootaimede ja -loomade ebasoodsaks.

 

Soode kuivendamise järel on teised olulisemad ohutegurid piirnevate alade kuivendamine (peamiselt metsakuivendus) ja turba kaevandamine.

 

Sood toimivad ka vee efektiivse loodusliku puhastajana ning puhta vee olulise säilitajana. Majandustegevuse tagajärjel kuivendatud soode ökoloogiline talitlus ja võime pakkuda looduse hüvesid on sageli üsna tugevasti häiritud või sootuks lakanud. Nii mõjutab soo kuivendamine kaudselt ka hoopis kaugemal jõgedes ja mujal elavate liikide käekäiku.

 

Tänapäeval on suur osa Eesti soid looduskaitse all – sellega püütakse tagada, et nende seisund ei halvene, vaid pigem paraneb. Eesti kaitstavate soode elurikkuse ja pakutavate hüvede säilitamiseks ning taastamiseks on koostatud tegevuskava aastateks 2016-2023.

 

 

 

__________________________________________________

[1] Kaitstavate soode tegevuskava. Eesti Looduse Fond, Keskkonnaministeerium, 2015. 

[2] A. Truu, H. Kurm, K. Veber, K. Eesti NSV sood ja nende põllumajanduslik kasutamine. Tallinn: Eesti NSV sood, 1964, lk 108–110

[3] R. Pajula. Eesti soode jätkusuutlik kasutamine. Eesti Märgalade ühing, TLÜ Ökoloogia Instituut. Ettekanne 4.-5.11.2005. https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=2&cad=rja&uact=8&ved=2ahUKEwiNi-rvsJLnAhW4AxAIHXPjBy4QFjABegQIARAB&url=http%3A%2F%2Fwww.soo.ee%2Fpub%2FJaneda_2005-11-04_Pajula.pdf&usg=AOvVaw2Ht5zZVBPdg8h4Op_g_k67

[4] M. Ilomets. Flexible policies in a changing world: 70 years of mire conservation in Estonia. In: Grünig, A. (Ed.). Mires and Man. Mire conservation in a Densily Populated Country – the Swiss Experience, 324−327, Birmensdorf: Swiss Federal Institute for Forest, Snow and Landscape Research (WSL), 1994