Sood Eesti kultuuris

Soo on olnud pelgupaik, kuhu mindi sõdade, haiguste või teiste inimeste eest pakku

Sood ja rabad on olnud vanade eestlaste igapäevase elu osa, saades sellega lahutamatuks osaks ka kultuurist.

 

Foto: Adami
MUISTNE. See raba ja nende sookurgede esiisad on näinud Kalevipoja ning Vanapagana mõõduvõtmisi. Autor: Karl Adami

 

Soo on olnud pelgupaik, kuhu mindi sõdade, haiguste või teiste inimeste eest pakku – seda rolli täitsid sood Teise maailmasõja ajal, kui sinna peitusid metsavennad. Alati on soost saanud marju, turvast, heina, seal käidi jahil ja karjatati loomi. Talvel viisid läbi soode taliteed, mida mööda veeti kaupu. Enne raudteid ja korralikku teedevõrku olid need olulised kaubateed ning tihtipeale ka kõige otsemad.

 

Soos olid ka omad ohud. Rahvapärimuse järgi elavad soos üleloomulikud olendid, haldjad, eksitajad (virvatulukesed), soovaimud ja nõiad. Soo on olnud alati pisut müstiline paik ja rahvapärimuses laialt kasutatud motiiv. Fr. R. Kreutzwald kirjutab „Kalevipojas“ mitmes kohas soodest, näiteks 10. loos sellest, kuidas Kalevipoeg soos kaht sortsi lahutab või kuidas Salme eepose esimeses loos soost marju korjab.

 

19. sajandil ja 20. sajandi alguse kirjanduses ei nähtud sood veel kui ilusat paika, vaid pigem kui vesist, vaest ning üksildast kohta. J. Liiv kirjeldab jutustuses „Vari“ sood kui igavat, vaest paika, kus loodus pole andnud „ei ilu ega sigidust“.

 

Sood olid rahva seas pigem jubedust tekitav, õudne koht, mida peljati ja kuhu ei olnud soovitav minna. Soo oli korisev, lödine ala, kuhu jäädi kinni, kuhu eksiti ja kust enam välja ei saadud. Novellis „Soo“ kirjeldab O. Luts sood kui kihisevat ja korisevat paika, kus soovaimud keedavad määratuis kateldes suppi.

 

Kuivendamise esteetika

 

Soode kuivendamine sai alguse 20. sajandi alguses. 1920. aastatest kuni Teise maailmasõjani illustreerib suhtumist soosse A. H. Tammsaare „Tõest ja õigusest“ pärinev tsitaat „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.“ Soid kuivendati käsitsi, ränga tööga, soodes nähti pigem praktilist poolt (kuivendamise järel põllu- ning karjamaad) – esteetilist külge kirjeldati sel ajaperioodil vähe.

 

Kuivendamine sai laialdaseks 1940.–1950. aastatel ning see muutis soode ilmet tundmatuseni. Muutus ka suhtumine soodesse: soid kuivendati masinatega ja seda protsessi kujutati ka kirjanduses heroiseeritult, võidukalt, kui vajalikku võitlust loodusega. Näiteks H. Leberechti teoses „Valgus Koordis“ lubatakse kõik sood kuivaks lasta.

 

Suhtumine soodesse muutus 1970. aastatel, kui professor V. Masingu eestvedamisel algatati nn soode sõda – hakati võitlema soode kuivendamise vastu. Siis tõusis ka rahva teadlikkus ning selle tulemusena loobuti kõikide soode kuivendamise kavast [1]. Mõisteti, et sood kui ökosüsteemid on olulised ning Eestile omased paigad ja neid tuleb kaitsta.

 

Tänapäeval tunnustatakse soid kui Eestile omaseid elupaiku, mis mõjutavad meie kõigi heaolu ja millel on ka esteetiline, rekreatiivne (puhkusega seotud) ning kultuurilooline tähendus. Kardetud, lödisest kohast on saanud armastatud paigad, mida meeleldi külastatakse. Laudteed ja vaatetornid on rahva seas populaarsed puhkuse- ja matkakohad, kuhu kogu perega ikka minnakse [2].


 

                                                                                                                                               
__________________________________________________

[1] http://www.soo.ee/soode-uurijatest; ka P. Pungas-Kohv. Kui soine on Eesti ilukirjandis? Akadeemia, 2016, lk 2113–2137.

[2] Rohkem infot vt http://www.soo.ee/inimene-ja-soo; http://www.soo.ee/parand-soodes.