Sulgedes soode kuivenduskraavid, saame taastada nende loodusliku veereziimi ja sookooslus hakkab tasahilju taastuma

Kui looduslikus soos turvas ladestub, siis kuivendatud soodes on see protsess olulisel määral aeglustunud või lausa peatunud. See toob kaasa soo muutumise süsiniku sidujast süsiniku emiteerijaks (atmosfääri paiskajaks) ning negatiivsed mõjud sookooslusele ja –liikidele.

Sajandeid tagasi tegeleti vähese sookuivendusega peamiselt põletusturba saamiseks ja põllumajandusalade laiendamiseks. Laiemalt hakati Eestis turvast kütteks kasutama alates 18. sajandist [1]. ning kuni 19. sajandi keskpaigani kuivendati soid ning lõigati neist turvast käsitsi. Seetõttu ei olnud tollased mahud ega pindalad suured. Eesti Vabariigi ajal, aastatel 1918–1940 kuivendati soid põllumajanduslike alade saamiseks. Enne Teist maailmasõda kuivendati Eesti Vabariigis soid kokku enam kui 350 000 ha [2].

Pärast Teist maailmasõda kasutusele võetud rasketehnika ja riikliku põllumajanduspoliitika koosmõjul laienes soode kuivendamine tohutus mahus. Eesti taasiseseisvumise eelseks ajaks 1980. aastate lõpul oli Eestis kuivendatud 1 006 300 ha soodealust pinda, sealhulgas 584 400 ha põllumajanduslikel ja 338 400 ha metsanduslikel eesmärkidel [2]. Seega oli selleks ajaks maaparandus mõjutanud peaaegu 70% kunagistest Eesti sooaladest sedavõrd, et neis oli turba juurde ladestumine peatunud. Niisiis ei saanud nende alade puhul enam rääkida elusast soost.

Siiski ei ole veel liiga hilja seda protsessi tagasi pöörata. Sulgedes soode kuivenduskraavid, saame taastada nende loodusliku veerežiimi ja sookooslus hakkab tasahilju taastuma. Soostumisprotsesside taastumiseks on vajalik piisav veevaru, mille olemasolul taastub sootaimestik ja alal hakkab taas moodustuma turvas. Puistu eemaldamine taastavates soodes aitab lisaks valgus- ja toitaineterežiimi muutmisele vähendada ka liigset vee aurumist puittaimede kaudu.

Soode taastamises alguspunktiks Eestis tuleb lugeda Soomaa rahvuspargis asuva Kuresoo raba taastamise alustamist 2010. aastal. 2012.–2013. aastal viidi seal läbi ulatuslikumad taastetööd – madal- ja siirdesooalal eemaldati puistu ja ehitati lagedate sookoosluste taastamiseks kuivenduskraavidele paisud. Viis aastat pärast taastetööde algust oli Kuresoo rabas juba märgata olulisi muutusi: toimima oli hakanud looduslik veerežiim ning sookoosluste üldpilt oli muutunud soo- ja rabaaladele iseloomulikumaks [3].

Soode taastamise eesmärkideks on [4]:

• peatada sooelupaigatüüpide seisundi halvenemise;

• taastada tingimused hävinud soode servakoosluste kui soomaastiku terviklike osade taastumiseks;

• luua tingimused ohustatud ja haruldaste liikide elupaikade taastumiseks;

• peatada turba lagunemisprotsessi ja CO₂ atmosfääri lendumine;

• suurendada maastiku veemahutavust ning kindlustada piirkondliku veevaru kvaliteet ja maht;

• vähendada soomaastike tuleohtlikkust;

• suurendada sooandide (marjad, seened jne) saagikust;

• tõsta maastiku rekreatiivset väärtust.

Sookoosluste taastamise peamisteks töövõteteks on veetaseme tõstmine pinnalähedasele tasemele kraavide sulgemise ja kraavimullete likvideerimise abil ning puude ja põõsaste eemaldamine.

Sookoosluste taastamiseks on vaja tunda seal toimuvaid protsesse ja läbi viia uuringuid. Soode taastamisel tuleb arvestada, et sellega muutub ka ümbritsevate alade veerežiim, mistõttu ei tohiks saada kahjustatud näiteks erakordse liigikaitselise väärtusega metsad, kus esinevad I kaitsekategooria, ohustatud või Euroopa Liidu tähtsusega liigid.

Soode roll süsiniku sidujana

Looduslikel soodel on oluline roll süsiniku sidujana. Kuivendatud soode pikaajaline seire on näidanud, et igal aastal hävib mineraliseerumise tagajärjel kuni 15 tonni orgaanilist ainet hektari kohta [5]. Aastane summaarne mineraliseeruva turba mass on vähemalt 4–5 korda suurem, kui samal perioodil looduslikus soos juurde tekkiva turba mass. Kõigil Eestis kuivendatud turbaaladel mineraliseerub aastas kokku kuni 6 miljonit tonni turvast – selline laguneva turba kogus on vähemalt kaks korda suurem, kui aasta jooksul kaevandatava turba kogus [6]. Ühtlasi lendub kuivendatud soodest ligikaudu 5 miljonit tonni CO₂ aastas [7]. Nii on kuivendatud sood ja rabad Eestis üheks peamiseks kasvuhoonegaaside (enamasti CO₂) allikaks. Aasta jooksul CO₂ koostises turbaaladelt lendunud süsiniku hulk ületab ligikaudu kümnekordselt looduslikes soodes fotosünteesi käigus sama ajal seotava süsinikukoguse [1].

___________________________________________________________________________________

[1] J. Paal. Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tallinn, 2011.

[2] A. Ratt. Mõnda maaviljeluse arengust Eestis läbi aegade. Tallinn Valgus, 1985.

[3] L. Krumm. Olen soo! METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsadest. http://kes-kus.ee/olen-soo/

[4] Kaitstavate soode tegevuskava. Eesti Looduse Fond, Keskkonnaministeerium, 2015. 

[5] U. Tomberg. Turba vajumine soode kuivendamisel. Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut, Saku, 1992.

[6] M. Ilomets. Turba juurdekasv Eesti soodes. Lõpp-aruanne. Keskkonnainvesteeringute Keskuse rakenduslikule uurimisprojektile. [Käsikiri, 2005].

[7] M. Ilomets. Temporal changes in Estonian peatlands and carbon balance. – In: J.-M. Punning (ed.). Estonia in the system of global climate change. Publications of Institute of Ecology 4/1996: 65-74.