Üldisi eesmärke on kaks –loodusvarade säästlik kasutamine ja keskkonna kaitsmine

Eesti Vabariigi põhiseadus paneb paika üldise kohustuse kasutada loodusvarasid kui rahvuslikku rikkust säästlikult. See nõue on looduskaitseliste eesmärkide aluseks. Otseselt reguleerib looduskaitse valdkonda looduskaitseseadus.

Kuidas täpsemalt loodust kaitstakse, on kirjas väga paljudes valdkondlikes seadustes. Ühine on neis, et valdavalt lähenetakse looduse kaitsele ökosüsteemi tasandil. Teisisõnu, loodust ei kaitsta üksikute koostisosade kaupa, vaid kui tervikut. Üldisi eesmärke on kaks – loodusvarade säästlik kasutamine ja keskkonna kaitsmine.

Loodusvarade säästlikku kasutamist käsitlevad näiteks kalapüügiseadus, jahiseadus, metsaseadus ja veeseadus. Neis rõhutatakse, et ressursse tuleb kasutada säästlikult ja ökosüsteemi kui tervikut mitte kahjustades.

Looduse kaitset toetavaid regulatsioone on looduskaitseseaduse kõrval ka teistes seadustes. Näiteks metsaseaduse alusel luuakse nn vääriselupaigad, kus piiratakse metsa majandamist väljaspool kaitstavaid loodusobjekte. Need on alad, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur.

Väga laia reguleerimisalaga on veeseadus, mis kaitseb kogu vett mereveest joogiveeni ning reguleerib kogu veekasutust, sh reovee käitlust. Sellega on tihedalt seotud looduskaitseseaduse ranna ja kalda kaitse peatükk, mis sätestab rannale ja kaldale veekaitsevööndi, ehituskeeluvööndi ning piiranguvööndi. Neis vööndites säilitatakse looduskooslusi ning piiratakse inimtegevust. Näiteks ei või piiranguvööndis teha laiaulatuslikku lageraiet ega sõita väljaspool ametlikke teid. Ehituskeeluvööndis on keelatud enamik ehitustöid. Veekaitsevööndi ulatus ja piirangud on sätestatud veeseaduses. Ranna ja kalda kaitse vööndite eesmärk on kaitsta randa ning kallast ära kandumise (erosiooni) ning reostuse eest.

Muinsuskaitseseadus kaitseb kultuuripärandit, mis võib teinekord olla tihedalt seotud keskkonnakaitsega. Kultuuripärand võib olla samal ajal ka loodusmälestis, nt vanad pargid, kultusekivid, hiied. Paljud objektid, nt mõisapargid ja hiied on korraga nii muinsuskaitse kui looduskaitse all. Hea näide on Puurmani mõisa park.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seadus teeb suurema eeldatava mõjuga tegevuste puhul kohustuslikuks keskkonnamõjude hindamise enne, kui see tegevus ellu viiakse. Keskkonnamõju hindamisel hinnatakse alternatiivseid lahendusi, et leida kavandatava tegevuse ellu viimiseks kõige väiksemate keskkonnamõjudega võimalus.

Planeerimisseaduse üks eesmärke on tagada üleriigilise ruumilise planeerimisega väärtuslike maastike ning koosluste säilimine, luues nn rohelise võrgustiku. See koosneb eri tüüpi ökosüsteeme hõlmavatest tuumikaladest ja neid ühendavatest rohekoridoridest. Rohevõrgustiku tuumikaladeks on rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad ja hoiualad.

Lisaks eespool nimetatud seadustele kaitsevad keskkonda inimtegevuse või tema tegevuse tagajärgede eest veel jäätmeseadus, atmosfääriõhu kaitse seadus, ehitusseadustik, ravimiseadus, biotsiidiseadus (reguleerib kahjurite mürkide kasutamist), taimekaitseseadus jpm.

Viimati muudetud: 08.03.2024