Eesti–Vene piiriveekogud nõuavad tihedat ja asjalikku koostööd
Eesti on 1995. aastast liitunud Helsingis kolm aastat varem vastu võetud piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooniga. Konventsiooni eesmärk on kaitsta rahvusvahelisi järvi ja piiriveekogusid piiriülese keskkonnamõju ja -reostuse eest ning vähendada viimase mõju. Lisaks on leppe eesmärgiks veekogude säästliku majandamise põhimõtete juurutamine.
Eesti–Vene piiriveekogud nõuavad tihedat ja asjalikku koostööd rahvusvaheliste ja kahepoolsete kokkulepete alusel.
Põhilised dokumendid on:
- Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise 1992. a konventsioon;
- Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni 1999. a vee- ja terviseprotokoll;
- Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise alase koostöö 1997. a kokkulepe
Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vaheline Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö 1994. a kokkulepe.
Eesti lähtub piiriveekogudel koostöö korraldamisel esmajoones Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2000/60/EU) nõuetest. Koostöö puhul Venemaaga tuleb aga arvestada, et kuigi Vene pool tunnistab veepoliitika raamdirektiivi kui head juhtdokumenti, ei ole see Venemaale siduv. Samas on veepoliitika põhieesmärgid Eesti ja Vene poolel ühised – saavutada veekogude hea seisund.
Oluline sisevete kaitsega seotud lepe on ka Ramsari konventsioon, mille eesmärgiks on kaitsta maailma märgalasid, mida ähvardab kuivendamise, reostuse ja majandusliku kasutuselevõtu tõttu kadumine. Konventsiooni määratluse järgi, kuuluvad märgalade hulka lisaks soodele ja turbaaladele ka veekogud (nii seisu- kui vooluveekogud, nii mage-, riim- kui ka mereveekogud).
Viimati muudetud: 20.06.2022