Kuidas on valitud seiratavad liigid ja elupaigad?

Seire eesmärk on anda teavet keskkonnaseisundi muutuste kohta Eestis

Autor: Karl Adami
NIIDU-KUREMÕÕK. Haruldane liik on sageli ka indikaatoriks keskkonnaseisundile laiemalt või võimalikele teistele elurikkuse väärtustele. Autor: Karl Adami

 

Eluslooduse seire ülesanneteks on selgitada välja:

 

  • liikide arvukuses ja levikus ning kooslustes toimuvad muutused;

  • maakasutuse mõju elurikkusele (näiteks põllumajanduse intensiivistumise mõju putukatele või lindudele).

 

Liikide ja elupaikade  seire ülesandeks on koguda teavet Eesti liikide, nende populatsioonide ja koosluste kohta ning anda selle põhjal hinnanguid keskkonnaseisundi muutuste kohta Eestis. Seisundihinnangutest lähtuvalt saavad otsusetegijad keskkonda mõjutavate otsuste tegemisel lähtuda teaduspõhisusest.

 

Säilitamaks Eesti looduse põlisväärtused ja mitmekesisus, on seiratavateks liikideks valitud mitmed ohustatud ja kaitsealused (näiteks lendorav) ja keskkonnaseisundi muutusi peegeldavad liigid ja liigirühmad (näiteks tolmeldajad). Samuti seiratakse majandatava loodusvarana käsitletavaid liike (ulukid). Nende liikide pidev jälgimine (seiramine) võimaldab hinnata looduskaitsemeetmete tõhusust, keskkonnaseisundit üldiselt ning määrata elujõuliste populatsioonide säilimiseks ja arvukuse ohjamiseks vajalikke küttimislimiite.

 

Seiratavaid liike leiab ohustatud ja haruldaste taimeliikide, kaitsealuste seeneliikide, selgrootute, kahepaiksete ja roomajate, imetajate ja lindude seast. Näiteks imetajatest seiratakse suurkiskjaid (karu, hunti, ilvest), sõralisi (näiteks põtra), hülgeid, saarmast, kobrast, lendoravat, nahkhiiri ning euroopa naaritsat.

 

Elupaikadest ja maastikest seiratakse ohustatud koosluste (näiteks rannaniidud ja rannikukooslused) käekäiku ning maakasutuse intensiivsuse, struktuuri ja ökoloogilise seisundi näitajate muutusi.

 

Liikide ja elupaikade seireandmed on aluseks rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustuste ja Euroopa Liidu loodus- ja linnudirektiivi eesmärkide täitmise aruannetele ja seisundihinnangutele.

 

Seiratavate objektide valikul lähtutakse muuhulgas ka ökonoomsuse printsiibist: kaalutakse, kas konkreetse liigi või elupaiga seiramiseks on olemas rahalised ja tehnilised vahendid. Samuti on oluline komplekssuse printsiip – valitakse sellised objektid, mille kohta kogutud andmestik võimaldab korraldada nii selle liigi kaitset kui annab ka infot keskkonnas toimuvate muutuste kirjeldamiseks.

 

Nimekirja kõigist eluslooduse seire alamprogrammidest (seiratavate liikidest ja elupaikadest) leiab keskkonnaseire andmekogust KESE.