Kuidas toimub looduskaitse järelevalve?

Keskkonnajärelevalve on õigusaktides kehtestatud korra tagamine looduskeskkonna ja -varade kasutamises

Autor: Keskkonnaamet
RÖÖVPÜÜK. Enamik Keskkonnaameti algatatud menetlustest on seotud kalapüügiga. Autor: Keskkonnaameti järelevalve osakonna kogu.

 

Keskkonnajärelevalve on õigusaktides kehtestatud korra tagamine looduskeskkonna ja -varade kasutamises. Sageli on tegemist ennetava kontrollimisega rikkumiste ärahoidmiseks või nende võimalikult varases staadiumis avastamiseks. Keskkonnajärelevalve eesmärk on ära hoida keskkonnakahju.

 

Keskkonnajärelevalvet Eestis täidab peamiselt Keskkonnaamet (kuni aastani 2021 Keskkonnainspektsioon). Järelevalvet tehakse kõigis keskkonnavaldkondades (metsa-, maapõue- ja kalakaitse, jäätmekäitlus, välisõhuprobleemid, looduskaitse), kuid teatud järelevalvefunktsioone (näiteks kohaliku omavalitsuse kehtestatud keskkonnakaitse- ja –kasutusalaste otsuste järgimise kontrolli) täidavad ka kohalikud omavalitsused.

 

Lisaks keskkonna-alastele väärtegudele on Keskkonnaametil õigus uurida ka selle valdkonna kuritegusid. Keskkonnaalaseid rikkumisi menetletakse vastavalt teole haldusmenetluse korras (haldusmenetlus on mõeldud olukorra seadusega vastavusse viimiseks, näiteks antakse haldusmenetluse käigus korraldus likvideerida ebaseaduslik ehitis või jäätmehunnik), väärteomenetlusena (väiksemate rikkumiste puhul) või kriminaalkorras (suurte rikkumiste puhul).

 

Keskkonnaamet jagab järelevalvevaldkonnad oma töökorraldusest lähtuvalt kaheks:

  • keskkonnakaitse;
  • looduskaitse.

 

Keskkonnarikkumistega seotud väärteo- ja kriminaalmenetluste arv on varasemaga võrreldes viimastel aastatel vähenenud, kuid märgatavalt on kasvanud teiste sunnimeetmete osakaal. See tähendab, et karistamise asemel kasutatakse õiguskorra tagamiseks rohkem muid meetodeid – ettekirjutust, märgukirja, hoiatamist.

 

Keskkonna-alaste õigusrikkumiste statistika [1]

Aasta Rikkumiste arv* Ettekirjutuste arv
2015 2816 38
2016 2147 31
2017 2035 63
2018 1612 142
2019 1778 197
2020 2175 172

* rikkumiste hulka on arvestatud aasta jooksul registreeritud väärteomenetlused ja kalapüügijärelevalve käigus avastatud selguseta kuuluvusega püügivahendid


 

Kalapüügi valdkonna rikkumisi on olnud läbi aastate kõige rohkem ning probleemid korduvad aastast-aastasse – püügivahendid ei vasta nõuetele, püügivahendid jäetakse röövpüügi varjamiseks tähistamata, kaldale üritatakse tuua deklareerimata kalasaaki.

 

Metsaraied on avalikkuse kasvava tähelepanu all ning sellega seoses on palju pöördumisi, kus palutakse kontrollida raie seaduslikkust. Suuri röövraieid ja metsavargusi siiski enam ei toimu, valdavalt on metsaalased rikkumised seotud tähelepanematusega (näiteks on kogemata raiega mindud kõrvalkinnistule). Esineb siiski ka raieteatise puudumise juhtumeid.

 

Jahinduse-alased rikkumised on suuresti seotud ohutusega. Mitmed jahiõnnetused võiksid jääda olemata, kui jälgitaks relvadega seotud turvanõudeid.

 

Looduskaitseseaduse rikkumiste hulgas on suuremateks probleemideks mootorsõidukiga sõitmine selleks mitte ettenähtud kohas ja ehituskeeluvööndis ehitamine.

 

Üheks viimaste aastate prioriteediks on olnud jäätmekäitlusalase järelevalve tõhustamine. Kõige suuremaks probleemiks on ehitus-lammutusjäätmed, mida tekib segaolmejäätmetega võrreldes üle kahe korra rohkem.

 

Keskkonnakahju ja põhimõte, et saastaja maksab

 

Osade rikkumistega kaasnevad ka keskkonnakahjud. Nende käsitlemine käib põhimõttel, et saastaja maksab ning seda reguleerib keskkonnavastutuse seadus. Põhimõtte, et saastaja maksab järgi heastab keskkonnakahju selle tekitaja – ta peab taaslooma keskkonnaseisundi, mis eksisteeris enne kahju tekitamist. Näiteks kui keegi hävitab keskkonnavastutuse seaduse mõistes väärtusliku koosluse, maksab ta trahvi ning on kohustatud taastama endise olukorra.

 

Keskkonnakahjuks loetakse seaduse mõttes siiski vaid teatud kindlatele keskkonnaelementidele nagu kaitstavad elupaigad ja linnu-, looma- ning taimeliigid, looduskaitseseaduse alusel kaitstavad alad, pinna- ja põhjavesi ning pinnas tekitatud kahju. Sealjuures peab kahju olema ka olulise tähtsusega – näiteks mõjutama elupaiga või liigi elujõulisust või muutma pinna- ja põhjavee seisundit. Keskkonnaminister on välja andnud määruse, mis määratleb elupaiga ja liigi keskkonnavastutuse seaduse tähenduses.

 

Keskkonnakahju ja selle ohu tuvastab Keskkonnaamet, kes võib kahju ulatuse suuruse määramiseks kaasata eksperte. Lisaks on Keskkonnaameti ülesanne tagada, et isikud ja ettevõtted, kes on keskkonnakahju või selle ohu põhjustanud, rakendaksid vajalikke vältimis- ja heastamismeetmeid.

 

Näitena keskkonnakahjuga juhtumist võib tuua lõheliste püügi keeluajal või keelatud viisil. Selline kalapüük võib kalamehele minna väga kalliks, tuua kaasa suure trahvi ning keskkonnakahjude kinnimaksmise. Tõsise kalandusnõuete rikkumise puhul on kahjutasu viiekordne ehk ühe lõhe puhul 480 ja forelli puhul 150 eurot. Kui püüda aga kalavarusid eriti kahjustaval viisil (näiteks elektri või mürgiga), on hind kala kohta kümnekordne.

 

Viimase paarikümne aasta jooksul on suurimat keskkonnakahju Eestis tekitanud metsapõlengud: näiteks 2006. aastal 17,5 miljonit ja 2009. aastal 14 miljonit eurot. Statistika aga näitab, et üldiselt on keskkonnakahjud aasta-aastalt vähenenud: kui 2000. aastal tekitati keskkonnale kahju 8 miljoni euro väärtuses, siis 2019. aastal tuvastati keskkonnakahju kokku 420 074 eurot [2].

Allikas: Keskkonnajärelevalve 2019
Diagrammil ei ole arvestatud metsapõlengute kahju 2006. aastal (17,5 mln eurot) ja 2009. aastal (14 mln eurot).

 

 

Lingid:

 

                                                                                                                                                Tekst: Kristina Traks

                                                                                                                                                Toimetamine: Sigrid Ots, Reigo Roasto


 


__________________________________________________

[1] https://keskkonnaamet.ee/jarelevalve-teavitamine-1247/jarelevalve/uuringud-statistika

[2] Keskkonnajärelevalve aastaraamat 2019.