Looduskaitse ajalugu

Eesti ja Baltimaade esimene looduskaitseala loodi Artur Toomi eestvedamisel 1910. aastal.

Looduskaitse varane periood

 

Eesti looduskaitse ajaloo algust on raske määratleda. Arvatakse, et looduslikke pühapaiku (näiteks hiisi, allikaid, kivisid) on Eestis austatud juba aastatuhandeid [1]. Säästva metsaraie põhimõtteid sätestas Eestis esimest korda 1664. aastal kehtima hakanud Rootsi metsaseadus.

 

1853. loodi Eesti Looduseuurijate Selts (ELUS), millel, eriti selle sajand tagasi loodud looduskaitse sektsioonil, on suur roll loodusmälestusmärkide uurimisel ja arvele võtmisel tänaseni.

 

Maailma esimene rahvuspark loodu USA-s Yellowstone’is 1872. aaastal. Euroopa esimesed rahvuspargid asutati Rootsis 1909. aastal [2]. Eesti ja kogu Baltimaade esimene looduskaitseala loodi Riia Loodusuurijate Seltsi ja Artur Toomi eestvedamisel 14. augustil 1910. aastal Vaika saaretele linnustiku kaitsmiseks. Vaika saared asuvad praeguses Vilsandi rahvuspargis ning Vaika linnukaitseala loomist peetakse Eesti kaasaegse looduskaitse alguseks.

 

Eesti Vabariigi algusaeg

 

Süstemaatiliselt looduse kohta käivaid andmeid koondama ning looduskaitse riiklikku süsteemi looma hakati Eesti Vabariigi algusaastatel. 1920. aastal loodi ELUS-i looduskaitse sektsioon, mille eesmärk oli uurida loodusmälestusmärke Eestis. Olulist rolli mängis selles botaanik ja esimene looduskaitse inspektor Gustav Vilbaste. Tollal moodustati mitmeid reservaate ning kaitsealasid. 1935. aastal jõustus esimene Eesti Looduskaitseseadus. Kõik kaitsealad ja kaitsealused objektid (näiteks Tamme-Lauri tamm) kanti looduskaitseregistrisse. 1941. aastaks oli kokku 523 looduskaitselist ala ja üksikobjekti, lisaks veel 26 kaitsealust liiki.

 

Okupatsiooniaeg

 

Pärast Teist maailmasõda looduskaitse riiklik korraldamine aegamisi taastus ning jätkusid looduskaitselised arengud – moodustati jahikaitsealasid ning loodi palju uusi looduskaitsealasid. Looduskaitse muutus ühiskondlikult aktiivsemaks, aga ka teaduspõhisemaks. Loodi Eesti Looduskaitse Selts ning ornitoloog Eerik Kumari juhitavast Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjonist sai looduskaitse teadusel põhinev suunaja ja korraldaja.

 

1957. aastal loodi Vaika, Viidumäe, Matsalu ja Nigula riiklikud looduskaitsealad ning samal aastal jõustus esimesena Nõukogude Liidu vabariikidest Eesti NSV Looduskaitseseadus. Sellega loodi Keskkonnaministeeriumi eelkäija Looduskaitse valitsus.

 

1966. a loodi Eesti Looduskaitse Selts, mille esimene juht oli Jaan Eilart ning millest sai suurim ühiskondlik looduskaitseorganisatsioon Eestis.

 

Eesti looduskaitses olid olulised 1970. aastad – siis jõuti arusaamisele, et mõistlikum on loodust kaitsta rahvusvaheliselt, kui igas riigis üksikult. Võimaluste piires hakati osalema rahvusvahelises looduskaitses ning kasutama rahvusvaheliselt tunnustatud looduskaitse põhimõtteid. Alustati koostööd 1948. aastal loodud Maailma Looduskaitse Liiduga (IUCN). 1971. aastal asutati esimene rahvuspark Lahemaal, mis oli üksiti esimene kogu Nõukogude Liidus, 1979. aastal aga koostati liigikaitse korraldamise aluseks saanud esimene Eesti punane raamat (1979).

 

Halveneva keskkonnaseisundi tulemusena suurenes elanikkonna teadlikkus ja ühiskondlik aktiivsus. Professor Viktor Masingu eestvedamisel käivitus nn soode sõda, mille tagajärjel lõpetati soode massiline kuivendamine ning loodi 30 sookaitseala.

 

1987. aastal algas nn fosforiidisõda. See oli looduskaitselistel ajenditel tekkinud üldrahvalik vastupanuliikumine Moskva keskvõimu poliitikale hakata Eestis kaevandama fosforiiti. Fosforiidisõja ühe tulemina moodustati Pandivere veekaitseala, kuid kõige olulisem tulemus oli kohe järgnenud laulev revolutsioon ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumine.

 

Soomaa
IIDNE JA TÄNANE. Soomaa oli esimestest iseseisvuse taastanud Eestis loodud rahvusparkidest.
Autor: Igor Nael

Taasiseseisvumise järgne periood

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal hakati Eesti looduskaitsesüsteemi ümber korraldama. Jõustus kaitstavate loodusobjektide seadus (KLOS) ja võeti kaitse alla uusi alasid. Muu hulgas loodi ka mitu uut rahvusparki – Soomaa, Karula – ning Vilsandi nimetati looduskaitsealast rahvuspargiks. Eesti ühines rahvusvaheliste looduskaitse konventsioonidega nagu Berni, CITES-i, Ramsari ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon.

 

1990. aastatel korraldati Eestis kogu riigivalitsemine ümber. Nõukogude ajal kaitse alla võetud aladel jätkusid küll looduskaitselised tegevused, kuid ühtlustati eri kaitsealade kaitse põhimõtted. Toimusid maa- ning omandireform, millega tuli arvestada ka looduskaitse süsteemil, ning suur osa maast läks eraomandisse.

 

Järgmine suurem muudatus oli seotud Euroopa Liitu astumisega 2004. aastal. Eesti ühines üle-euroopalise kaitsealade võrgustikuga Natura 2000, millega seonduvalt muudeti Euroopa Liidu linnu- ning loodusdirektiivi nõuetele vastamiseks ka Eesti looduskaitsesüsteem ning seadused (näiteks jõustus looduskaitseseadus). Selle protsessi käigus inventeeriti loodusväärtusi ning võeti kaitse alla suur hulk uusi alasid. Matsalu looduskaitseala muudeti rahvuspargiks.

 

Igal kümnendil (1988, 1998, 2008, 2018) on uuenenud on ka Eesti punane raamat.

 

Tekst: Kristina Traks

Toimetamine: Sigrid Ots, Reigo Roasto

 

Pikemad ülevaated looduskaitse ajaloost:

__________________________________

[1] Ülevaade looduslikest pühapaikadest: http://hiiepaik.ee/vaata/kaardistame-eesti-puhapaigad-esitlus/

[2] Looduskaitsekuu: https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-avalikustamised/kampaaniad/looduskaitsekuu#milline-on-looduskai