1910. aasta 14. augustil võttis Riia loodusuurijate ühing rendile Vaika linnusaared Lääne-Saaremaal ning keelas seal igasuguse merelindude häirimise. See sai teoks Vilsandi saare majakavahi, suure linnusõbra Artur Toomi eestvõttel. Eesti esimene looduskaitseala oli loodud.

1935. aasta detsembris kirjutas riigivanem Konstantin Päts alla looduskaitseseadusele ning asutati looduskaitset koordineeriv riigiparkide valitsus. Peatselt kasvas parkide valitsusest välja loodushoiu- ja turismiinstituut. Siht arendada turismi ja loodushoidu riiklikult, ühtse tervikuna, oli omas ajas eesrindlik kogu Euroopas. Nagu toona, nii tõmbab Eesti loodus huvilisi ligi ka nüüd. Lähedalt ja kaugelt tullakse Eestisse just rikkumata looduse pärast, mida me ise kipume pidama iseenesestmõistetavaks hüveks.

Teise maailmasõja tõttu seiskunud loodushoid hakkas taastuma pärast Stalini terrori lõppemist. 1957. aastal võeti Eesti NSV-s Eerik Kumari eestvõttel vastu looduskaitseseadus, mis oli uudne ja esimene kogu Nõukogude Liidus. (Taas) loodi ka kaitsealad, enamasti seal, kus looduskaitsetöö oli sõja ajal katkenud. Kaitsealade loomises nähti tollal omalaadset vastupanuliikumist: mõisteti, et iga kaitse alla võetud tükike Eestimaast on kaitstud ka nõukogude võimu eest. 1971. aastal loodi Lahemaa rahvuspark. Üks selle ajendeid – mõistagi varjatud – oli hirm, et muidu ulatuks avatud kaevandusvöönd Narvast Tallinnani.

Üks meie loodushoiu olulisemaid vastutusvaldkondi on soode ja rabade hea käekäik. Soode väärtuse mõistmise ja kaitse poolest on Eesti maailmas teistest riikidest peajagu ees. Esimesed suuremad sookaitsealad loodi meil 1957. aastal, järgmisel kümnendil algas üleriigiline arutelu, kas soid tuleb agraarrevolutsiooni käigus ulatuslikult kuivendada või on neil siiski väärtus. Selles väitluses jäi peale soid väärtustav seisukoht ning suur hulk meie suuri soid pääses hävingust. Praegu on meil kaitse all ligikaudu 1800 km2 soid.

Soode ja metsade kõrval on meie kohustus hoida Eesti pärandniite: loopealseid, luhti, puis-, soo- ja rannaniite ning puiskarjamaid. Kui Euroopas olid pärandniidud 1990. aastateks suuresti hävinud, siis Eestis olid need veel säilinud. 1990. aastate lõpus sai selgeks, et niiduliikide kadu on meie elurikkuse suurim oht, ning 2001. aastal hakati pärandkooslusi kogu Eestis taastama ja hooldama. Praegu on kasutuses ligikaudu 4000 km2 pärandniite. Kuigi pärandkoosluste hoiul on meil veel väga palju teha, tuleb tõdeda, et praegu on Eestil raske leida eeskujusid, meil endil ongi juhiroll.

Edukalt on lõpusirgele jõudnud Eesti selle sajandi suurim looduskaitseprojekt – Pärnu jõeelupaikade taastamine. Selle silmapaistvaim osa oli Sindi tammi asendamine kärestikuga, millega avati kaladele üle 3000 km Pärnu jõgikonna veeteid.

Võrreldes teiste samalaadsete aladega põhja pool 57. põhjalaiuskraadi on Eesti elurikkus üks suuremaid maailmas.

Täismahus artikkel Eesti Looduse 2020 augustikuu numbris lk 16–20  

Autorid: Hanno Zingel, Taimo Aasma