Århusi konventsioon on keskkonnapoliitika ja keskkonnaõiguse oluline nurgakivi

Århusi konventsioon reguleerib juurdepääsu keskkonnainfole, võimalust keskkonnaasjade otsustamises kaasa rääkida ja neis asjus kohtusse pöörduda. Konventsioon kuulub ÜRO konventsioonide hulka.

Århusi konventsioon on keskkonnapoliitika ja keskkonnaõiguse oluline nurgakivi. See annab inimestele võimaluse keskkonnaküsimustes kaasa rääkida ning neist teadlik olla. Riigil on kohustus tagada, et keskkonnainfo on avalikult kättesaadav ning inimestel on võimalus keskkonnaasjade otsustamises kaasa rääkida.

Konventsiooniga liitunud riik peab tagama inimeste võimaluse oluliste keskkonna kohta käivate otsuste tegemises osaleda. Näiteks informeerib Keskkonnaamet avalikkust ja asjasse puutuvaid maaomanikke uue looduskaitseala moodustamise plaanidest ning võimalusest selles osas ettepanekute ja arvamuste esitamiseks.

Samuti tuleb riigil garanteerida, et vajadusel on inimestel juurdepääs õigusemõistmisele keskkonnaküsimustes, st inimestel peab olema võimalus keskkonna kaitsmise eesmärgil kohtusse pöörduda ja seda kasvõi riigi enda vastu. Teadaolevalt esimene Eesti kohtuasi, milles vaidlustati suurarenduse plaan keskkonnakaitse põhjustel, oli Eesti ornitoloogiaühingu kaebus Saaremaa süvasadama rajamise asjus.

Eesti kirjutas konventsioonile alla 1998. aastal Taanis Århusi linnas. Samal aastal konventsioon ka jõustus. Eesti ratifitseeris leppe 2001. aastal. 2020. aastaks on konventsioonil 47 liiget [1].

Konventsiooni rakendamise kohta esitavad riigid aruande. Eestis vastutab selle eest Kliimaministeerium. Viimane aruanne esitati konventsiooni sekretariaadile 2016. aastal [2].

_____________________

[1] https://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=IND&mtdsg_no=XXVII-13&chapter=27

[2] https://www.unece.org/env/pp/reports_trc_implementation_2017.html

Viimati muudetud: 29.08.2023