Looduskaitselised indikaatorid näitavad, kui edukad on olnud looduse kaitsmiseks ette võetud tegevused ning kui heas/halvas seisus on loodus.
Nii nagu kraadiklaas näitab meile, kas meil on palavik või püsib temperatuur normi piires, näitab keskkonnaindikaator millises seisundis on meie kooslused, liigid ja keskkond laiemalt. Looduskaitsealased indikaatorid näitavad aga, kui edukad on olnud looduse kaitsmiseks ette võetud tegevused ning kui heas/halvas seisus on loodus.
Keskkonnaindikaatorid jagatakse viide rühma, mis kirjeldavad inimese ja keskkonna vahelisi seoseid:
- Liikumapanevad jõud on inimtekkelised mõjurid, mis põhjustavad keskkonnakoormust – näiteks sotsiaal-majanduslik struktuur, eluviis, erinevad poliitikad.
- Koormuse- ehk surveindikaatorid näitavad inimtegevuse intensiivsust – näiteks, mil määral kaevandatakse taastumatuid loodusvarasid (Eesti puhul näiteks põlevkivi) või kui palju paisatakse keskkonda saasteaineid.
- Seisundiindikaatorid näitlikustavad surve tagajärjel muutuva keskkonna või selle mõne osa kvaliteeti ja/või kvantiteeti – näiteks milline on vee, õhu, mullastiku olukord, kuidas püsib liigiline mitmekesisus ökosüsteemides või milline on loodusvarade hulk.
- Mõjuindikaatorid mõõdavad keskkonna seisundi muutuste tagajärgi inimesele, ökosüsteemidele ja tehiskeskkonnale – näiteks kuidas mõjutab keskkond inimese tervist või milline on põldude ja heinamaade viljakus.
- Vastumõjuindikaatorid iseloomustavad keskkonnaseisundi hoidmise või parendamise põhimõtteid ja tegevust ehk siis keskkonnapoliitikat – näiteks mis mahus tehakse keskkonnainvesteeringud, kui suured on keskkonnamaksud, kas toetatakse korduskasutust, kui suur osa maast ja merest on võetud looduskaitse alla, kui palju investeeritakse keskkonnaharidusse ja puhtamasse tootmisse.
- Bioindikaator on liik või ökoloogiline rühm, mille käekäigu põhjal saab otsustada keskkonna või ökosüsteemi seisundi üle. Näiteks mitmed samblikuliigid on väga tundlikud keskkonnatingimuste suhtes, mistõttu saab neid edukalt kasutada keskkonnaseisundi bioindikaatorina. Teatud samblike (näiteks kareda habesambliku) leidumine või mitteleidumine iseloomustab õhureostuse taset. Väga headeks vanade okasmetsade indikaatoriteks Eestis võib pidada kuuse-nublusamblikku ja valkjat tähnsamblikku: nad on lihtsasti äratuntavad ning vastavates kasvukohtades küllaltki sagedased. Mõlemad on meil kasutusel vääriselupaiga indikaatorliikidena ehk nende abil selgitatakse välja kõrge looduskaitseväärtusega metsaeraldised, kus võib leiduda ohustatud liike [1].
Looduskaitselised indikaatorid
Arengukavades ja strateegiates määratletakse indikaatorid, mille mõõtmisega saab hinnata eesmärkideni jõudmist. Ka Eesti looduskaitse arengukavas on fikseeritud eesmärkideni jõudmise indikaatorid. Näiteks eesmärgi „Liikide ja elupaikade soodne seisund ja maastike mitmekesisus on tagatud ning elupaigad toimivad ühtse ökoloogilise võrgustikuna“ täitmise hindamise indikaatoriks on muu hulgas paranenud seisundiga loodusdirektiivi liikide arv.
Looduskaitselise meetme indikaatorina on Eestis – nagu ka mujal maailmas – kasutusel kaitsealuse maismaa ja mere territooriumi osakaal kogu maismaa ja mere pindalast. Eestis on 2021. aasta lõpu seisuga kaitse all 19,5% maismaast (sh siseveekogud, välja arvatud Võrtsjärv, Peipsi järv ja Narva veehoidla) ja 27% territoriaalmerest [2].
Sisuka ülevaate elusloodusega seotud indikaatoritest leiab Keskkonnaportaalist.
Viimati muudetud: 05.03.2024
__________________________________________________