Ilma kaitsealadeta oleks raske liikide ning koosluste säilimist tagada
Klassikalise looduskaitse ülesanne on ohustatud liikide kaitse, aga ka koosluste ja elupaikade mitmekesisuse säilitamine, jahiulukitele, lindudele ning kaladele toitumis-, puhkamis- ja paljunemisalade loomine ning maastike, vee või mulla kaitse. Ilma kaitstavate aladeta on raske liikide ning koosluste säilimist tagada, kuna aina suurenev rahvaarv nõuab oma vajaduste rahuldamiseks järjest suuremas koguses loodusressursse. Paraku tuleb loodusressursside tarbimine aga teiste liikide ja koosluste arvelt.
Vaatamata sellele, et maailmas on võetud järjest uusi alasid looduskaitse alla, jätkub liikide väljasuremine. Liikide kiire hävimise üheks põhjuseks on elupaikade kadumise ja kliima muutumise kõrval ka elupaikade suurenev killustumine ja üksteisega ebapiisav ühendatus [1, 2]. Juureldud on, kas loodusele on parem üks suur kaitseala või palju väikeseid, kuid senine ajalooline kogemus näitab pigem, et suurte alade kaitse alla võtmine on tulemuslikum, kui paljude väikeste alade kaitse. Väikseid alasid on küll kergem hallata, kuid need on ka haavatavamad.
Alade suurusest olulisem on aga alade ökoloogilise funktsioneerimise ja erinevatele liikidele liikumisteede tagamine ehk kaitsealade võrgustiku sidumine alade vaheliste ühenduskoridoridega. Just seetõttu on tänapäeva looduskaitses võetud suund eraldiseisvate väikeste alade kaitselt suuremate, üksteisega nn ökoloogiliste koridoride kaudu ühendatud maastike kaitsele. Selliste koridoride kaudu saavad liigid elupaikade vahel liikuda ja nende vastupanuvõime keskkonnamuutustele on seeläbi suurem.
Loodust tuleb kaitsta süsteemselt, tervikuna, kaitstes lisaks elusloodusele ka sellega seotud eluta loodust ning nende omavahelisi suhteid. Vaid sel viisil on võimalik tagada liikide ning nende koosluste pikaajaline säilimine.
____________________________
[1] https://ec.europa.eu/environment/nature/ecosystems/docs/adaptation_fragmentation_guidelines.pdf