Eestis on seitse HELCOM-i ala, mis katavad 24% Eesti territoriaalmerest

Helsingi konventsioon ehk Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon (ka HELCOM-i konventsioon) on loodud Läänemere merekeskkonna kaitseks. Konventsiooni esimene versioon võeti vastu 1974. aastal ning see jõustus 1980. Eesti ühines selle konventsiooniga 1992. aastal. Hiljem tekkis vajadus leppe teksti muuta ning võtta vastu uus. Uus versioon võeti vastu 1992. aastal ning jõustus aastal 2000. Eesti ühines uue leppega 1995. aastal [1].

Konventsiooni eesmärk on kaitsta kogu Läänemere ala kõigi reostusallikate eest ning taastada ja kaitsta Läänemere ökoloogilist tasakaalu. Konventsioon hõlmab maismaalt pärit reostuse vähendamist nii siseveekogudes, meres kui kogu valgalal (st alal, kust vesi voolab Läänemerre). Tegeletakse nii ülepüügi, toitainetega reostumise kui ka ohtlike ainete vastu võitlemisega ning looduskaitse ja mere ruumilise planeerimisega.

Konventsiooni juhtorgan on valitsustevaheline Helsingi Komisjon ehk HELCOM. Konventsioonil on 10 osalist – kõik Läänemere-äärsed riigid ja Euroopa Liit. Komisjoni tööd juhtiv juhtriik vahetub iga kahe aasta tagant.

Iga liikmesriik paneb paika plaani, milles fikseeritakse Läänemere hea keskkonnaseisundi taastamiseks vajalikud tegevused. Lisaks peab liikmesriik määratlema ka nn HELCOM-i alad, mis moodustavad Läänemere kaitsealade võrgustiku. Neil aladel peab olema tagatud riiklik kaitse. Eestis on seitse HELCOM-i ala, mis katavad 24% Eesti territoriaalmerest. HELCOM-i aladeks määratakse eelnevalt riiklikult kaitsealana, hoiualana või püsielupaigana kaitse alla võetud alad.

Aruandlus- ja muude kohustuse täitmise koordineerimise eest vastutab Eestis Kliimaministeeriumi merekeskkonna osakond.

Linke:

• Läänemere ökosüsteemi tervis 2003-2007 aruanne
• Läänemere seisundi aruanne 2018
• Läänemere tegevuskava
• HELCOM andmebaasid

__________________

[1] konventsiooni eestikeelne tekst 

Viimati muudetud: 29.08.2023