Natura 2000 on üle-euroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille mõte ja sisu on kirjas 1992. aastal vastu võetud Euroopa Liidu loodusdirektiivis (92/43/EMÜ). Sama direktiiviga sätestati Natura võrgustiku osaks ka 1979. aastal jõustunud linnudirektiivi (2009/147/EÜ) alusel valitud linnualad.
Võrgustiku nimetuses olev number 2000 tuleneb asjaolust, et loodusdirektiivi jõustumisel loodeti Natura võrgustik valmis saada aastaks 2000. Tegelikkuses on kakskümmend aastat planeeritust hiljem Natura alade valimine jõudnud lõpusirgele ning kõik liikmesriigid tegelevad hoolsalt alade kaitse planeerimiseks vajaminevate kaitsekorralduskavade koostamisega. Tiitlis Natura 2000 olev number on meile tähenduslik, sest Eestis alustati Natura võrgustiku moodustamisega just aastal 2000. Sel aastal kinnitati riiklik programm, mis tagas senisest suurema looduskaitse rahastamise riigieelarvest, ja tööd alustas Natura pilootprojekt Läänemaal ning Raplamaal, mis sai teerajaks kogu Eesti jaoks.
Eesti Natura 2000 alad valiti välja Euroopa Liiduga liitumise ajaks aastal 2004. Pärast Natura alade esitamist analüüsis Euroopa Komisjon meie esitatud loodusalade piisavust kõigi loodusdirektiivis loetletud Natura elupaigatüüpide ja liikide kaitseks. Analüüsi tulemusena selgus, et peame teatud elupaigatüüpide ja liikide kaitseks määratlema täiendavaid loodusalasid, kusjuures täiendavate alade valikul tuleb arvesse võtta Eesti keskkonnaorganisatsioonide koostatud nn varinimekirjas olevaid alasid. Varinimekirja koostavad kõikide liikmesriikide valitsusvälised organisatsioonid ning sellesse koondatakse need alad, mis valitsusväliste organisatsioonide arvates peaksid lisaks riiklike institutsioonide esitatud loodusaladele kuuluma Natura 2000 võrgustiku.
Eesti esitatud Natura 2000 loodusalade piisavust hinnati kahes etapis: kõigepealt maismaa, sh rannikumere, elupaigatüüpide ja liikide osas (vastav boreaalse regiooni seminar toimus 2005. aasta lõpus) ning hiljem mere-elupaigatüüpide ja liikide osas (vastav Läänemere regiooni seminar toimus 2009. aasta lõpus). Boreaalse regiooni seminari tulemusena leiti, et meil on enamiku elupaikade ja liikide kaitseks valitud juba piisavalt alasid, kuid näiteks karstijärvede, loopealsete ja lammimetsade ning tiigilendlase, kuldkinga ja veel seitsme elupaigatüübi ning viie liigi osas oodati meilt täiendavate alade kaitse alla võtmist. Läänemere regiooni seminari tulemusena oodati meilt veel vähemalt ühte ala liivamadalate ja karide kaitseks.
Lähtudes eeltoodud vajadusest, laiendati esialgseid Natura 2000 alasid ja 2009. aasta kevadel ning 2010. aasta lõpus esitati võrgustikku juurde uusi alasid. Tänaseks on Euroopa Komisjon hinnanud, et Natura 2000 alasid on meil piisavalt, kuid andmebaasi tuleb lisada üksikute liikide leiukohti.
Natura alade valimise alguses arutleti tuliselt selle üle, kas Natura alad peaksid olema väikesed, kindlalt piiritletud mööda loodusväärtuse esinemise piire – kusjuures üks sihtkaitsevöönd peaks olema üks Natura ala – või peaksid Natura alad olema suured, sisaldades nii loodusväärtuste esinemisalasid kui ka neid ümbritsevat puhvertsooni. Tookord lähtuti Natura pilootprojekti eestvedamisel suurte alade eelistest, mis kindlasti oli õige otsus, arvestades eriti vahepeal olnud suurt majandusbuumi, mille käigus kõik looduskaitseseadusest puutumatud maalapid arendustegevuse meelevalda võisid sattuda.
Riigid, kes piiritlesid väikesed kaitsealad, on nüüd hädas – kuidas tagada nende alade ökoloogiline funktsioneerimine ning alade vahel liikide liikumisteed. Ka meil seisab ees ülesanne rohevõrgustiku parema funktsioneerimise korraldamiseks, et lõpptulemusena oleksid meil piisava suurusega alad, kus loodusel oleks võimalik omasoodu areneda, ning alade vahel ühenduslülid tagamaks vajalikud levikuteed liikidele - ehk et võrgustik olekski võrgustik.
Natura 2000 võrgustiku eesmärk on säilitada või vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund.
Eestis leidub 60 loodusdirektiivi elupaigatüüpi ja 100 loodusdirektiivi liiki, mille kaitse ja säilimise Eesti peab tagama. Nende liikide ja elupaikade seisundi kohta peavad EL liikmesriigid, sh Eesti, vastavalt loodusdirektiivi artiklile 17 esitama Euroopa Komisjonile iga kuue aasta järel vormikohase seisundiaruande. Liikide ja elupaikade seisundi määramiseks on välja töötatud metoodiline juhend. Selle juhendi järgi hindasid kõik EL liikmesriigid loodusdirektiivi elupaikade ja liikide seisundit esmakordselt 2007. aastal, teist korda aastal 2013 ning viimati 2019. aastal, mil aruande periood hõlmas aastaid 2013–2018 [1].
Teadmised loodusdirektiivi liikide seisundist on Eestis aasta-aastalt paranenud. Kui teadmata seisundiga liike oli meil 2007. aastal 24%, siis 2013. aastal 11% ja 2019. aastal ainult 7%. Kasvanud on soodsas seisus liikide arv, mida 2007. aastaks oli 26%, 2013. aastaks 54% ja 2019. aastaks 56%. Võrreldes Euroopa Liidu riikidega on Eesti loodus võrdlemisi heas seisus. Euroopa Liidus tervikuna on soodsas seisundis vaid 27% kõigist aru antud liikidest.
Loodusdirektiivi elupaigatüüpide seisund Eestis aasta-aastalt paranenud. Soodsas seisundis elupaigatüüpe oli meil 2007. aastaks 42%, 2013. aastaks 52% ja 2019. aastaks 56%. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on Eesti loodus võrdlemisi heas olukorras. Euroopa Liidus tervikuna on positiivses seisundis vaid 15% elupaigatüüpidest.
Ebapiisavas ja halvas seisundis on siiski pea pooled elupaigatüüpidest ja liikidest. See näitab, kui palju on vaja Natura aladel elupaiku taastada või sageli lihtsalt taastuda lasta. Taastamisel tuleb suurt tähelepanu pöörata muuhulgas poollooduslikele koosluste taastamisele ja seejärel taastatud koosluste edasisele hooldamisele, sest praegusel hetkel on erinevate toetuste abil hooldamises ja taastamises 41 000 ha poollooduslike kooslusi, mis pole paraku piisav nende koosluste ja seal elavate liikide soodsa seisundi saavutamiseks.