Vaalapüügi reguleerimise konventsioon

Konventsiooni eesmärk on kaitsta vaalade asurkondi

Kalapüügilaev jäävangis
MORATOORIUM. Eesti on vastu kommertslikule vaalapüügile, aga toetab kontrollitud säästlikku püüki, et hoida elus teatud piirkondade, nagu Gröönimaa või Island traditsioonilist elulaadi. Autor: Argo Argel

Vaalapüügi reguleerimise rahvusvaheline konventsiooni (IWC) eesmärk on kaitsta vaalade asurkondi ja tagada vaalanduse jätkusuutlikkus. Konventsioon kirjutati alla ning see jõustus 1946. aastal Washingtonis. Eesti ühines sellega 2008. aastal. 2020. aastaks on konventsiooniga liitunud 88 riiki [1].

 

Konventsiooni rakendamiseks on loodud Rahvusvaheline Vaalanduse Komisjon. Selle ülesandeks on jälgida ja vajadusel täiendada või parandada ülemaailmse vaalanduse reguleerimise meetmeid. Näiteks võidakse teatud liikide püüdmine täielikult keelata või luua vaalade kaitsealasid. Kehtestatakse limiidid püütavate vaalade arvule ja suurusele  ning määratakse lubatud püügiajad ja -kohad. Keelatud on tiinete ja imetavate vaalade püüdmine. Vaalakomisjon koostab ka püügiaruandeid ning statistilisi ja bioloogilisi aruandeid. Komisjon koordineerib ja rahastab vaalauuringuid.

 

1982. aastal kehtestati vaalapüügi moratoorium. Algselt oli see mõeldud ajutise pausina kommertseesmärgiga vaalapüügis, kuni suudetakse koostada ning heaks kiita kõiki osapooli rahuldav vaalade majandamiskava, mis põhineks korralikel teaduslikel andmetel ja arvestaks ka teisi aspekte, nagu kontroll ja järelevalve, tapmismeetodite humaansus jne. Sellist kava ei ole siiani suudetud kinnitada ja rakendada. Vaalade püüdmine kommertseesmärkidel on täna keelatud.

 

Kuna Eesti vaalapüügiga ei tegele, siis Eesti selle konventsiooni täitmise kohta aruandeid esitama ei pea. Konventsiooni kontaktasutuseks on Eestis Keskkonnaministeerium.

 

 

 

_______________

[1] https://iwc.int/home